Tere!
Mul on kaks last, 3 aastane ning 11 kuune.
Oleme kaks kuud suuremat lasteaias käimisega harjutanud (poolikud päevad ja mõned korrad nädalas ainult). Algul käis isa temaga päris palju kaasas ja vahepeal jäi ta juba ilusti sinna. Nüüd on tekkinud tagasilöögid ning laps läheb täiesti endast välja, kui isa hommikul ta LA jätab.( Samas ei lase ta ka mind näiteks üksi poodi minna ilma suure klammerdumise ja nututa). Üks päev oli ta vaheldumisi terve selle pooliku päeva kurb olnud ning nutnud ja kasvataja külge klammerdunud. Kuna lasteaed asub kodust piisavalt kaugel, siis oleks tülikas teda sinna ka iga päev viia, kuna ka otsest vajadust pole, olen ise titega kodus.
Vahepeal kui ta on haige olnud ning olen mõlema lapsega pikemalt kodus, siis näen, et tal hakkab igav. Ise ta oma mänguasjadega mängima tavaliselt ei lähe. Kui ka läheb, siis ei saa ta seda rahulikult teha, sest väiksem läheb ka kohe sinna ja lõhub nt tema ehitused ära või ajab midagi sassi jne. Siis kui ma teen süüa vm vajalikku, ta hakkab kuskil kappides sobrama või mingeid asju võtma mida ei tohi. Või siis tõmbab-tirib-tõstab väiksemat. Ühtegi asja mida ma talle ütlen (ilusti), ta ei kuula, ei tee. Õhtuks olen ma keelamisest, tema kapriisidest ja vihapursetest nii üles ärritatud, et ei suuda jääda rahulikuks ning olen öelnud asju, mida hiljem kahetsenud. Või pean teda tõrjuma selleks, et väiksemale süüa anda või magama panna. Vihahoos ta lööb väiksemat ja teeb koosolemise täiesti võimatuks. Väiksem on ka praegusel ajal väga klammerduv ning hakkab kohe nutma ja trügib sülle, kui ma suurema enda juurde võtan.
Olen üht-teist lugenud ja saan aru, et mul on tema jaoks liiga vähe aega, aga enne õhtut ei ole mul seda aega ka kuskilt võtta. Tunnen ise, et ei suuda nende mõlemaga päevade viisi kodus olla. Samas ei taha ma ka et lapsel LA käimisest trauma tekib, sest mul endal on oma lapsepõlvest see siiani hinges. Oleme üritanud teda võimalikult pehmelt LA harjutada. Teise lasteaeda me ka teda panna ei taha (et oleks lähemal ja saaks rohkem käia). Pidevalt kaalun, mis oleks praegusel juhul enda ja laste seisukohast kõige mõistlikum - kas öelda LA koht ära või mitte. Samas kas lapsel on jälle kurja emmega kodus parem kui LA?
Ehk oskate soovitada kuidas sellises eas lapsega käituda, et mitte teda kahjustada.
Olete 2 lapsega kodus. Suuremat olete harjutanud lasteaiaga, kuid selles osas on tulnud tagasilööke ja laps ei harju seal väga kiiresti. Küsite, mis oleks 3 aastasele lapsele parim, et teda mitte kahjustada.
Kirjutate, et lasteaias käis lapsega ka isa kaasas ja olete teda viinud sinna vaid pooleks päevaks. Siiski tekkisid lapsel negatiivsed tunded. Tegelikult tekivad negatiivsed tunded ka kodus- siis kui teil tõepoolest ei ole 4 kätt ja 4 silma ja 4 kõrva, et võrdselt end 2 lapse vahel jagada või siis kui väikevend/ õde just, just ehitatud uhke torni ära lõhub või kui kogemata põlvele valusa müksu saab. Tõsiasi on see, et negatiivsed tunded on täiesti normaalsed igas vanuses lapsel ja täiskasvanul. Neid ei ole kahjuks ka kõige parema tahtmise juures võimalik vältida.
Soovitan kõigepealt mõneks ajaks aeg maha võtta ja kuulata ja natuke harjutada vanemat last oma negatiivseid ja ka positiivseid tundeid väljendama. Selleks proovige neid peegeldada. Sa said haiget/ sa oled kurb, sest tahaksid pudru asemel küpsist/ sa oled pahane, sest mul ei olnud parasjagu aega sinu joonistatud maja vaadata. Niiviisi laps tunneb, et tema tunded on tähtsad, teda on mõistetud, teda ei eirata. Lapse ärevus väheneb ja seeläbi väheneb ka vajadus end läbi käitumise maksma panna. Kui laps ütleb näiteks, et ei taha lasteaeda minna, siis ärge seda eirake, pigem näidake välja huvi, kuid jätke vestlus n. ö. avatuks: Ah soo?...Sa ei taha lasteaeda minna?......Võib olla laps jätkab: Mulle ei meeldi lasteaias. Teie jällegi kordate, vaatate lapsele otsa ja jätate vestluse avatuks: Hmmm…Sulle ei meeldi lasteaias?!.....Näidake siirast huvi selles osas, mida laps teile ütleb. Kui niiviisi harjutada, siis võib sellisest vestlusest selguda ka näiteks tõsiasi, et laps ei taha lasteaeda, sest väikevend/ õde saab emaga kodus koos olla või juhtus lasteaias, midagi hirmutavat. Kui selliseid põhjusi natuke nähtavale tulema hakkab, siis saaks nende osas ka midagi ette võtta. Näiteks leppida kokku, kuidas saaks päris omaette aega emme või issiga. Mõnikord on nii, et kui laps näeb, et ema on valmis talle näiteks väiksema lapse magamise ajal päris kahekesi olemise aega pakkuma (mängime lauamänge, või muid mänge), saab see vajadus otsa juba esimese 10 minutiga, aga lapsele jääb teadmine, et ema on tema jaoks olemas.
Kui tuleb lasteaed jutuks, siis proovige ise sellest rääkida pigem põnevusega ja positiivselt. Ärge alustage lausa selgitustööd, pigem rääkige jutu sees või näiteks mainige vanavanematega vesteldes või mõnes teises kontekstis: Lasteaias on hästi tore kasvatajatädi ja tõesti palju mänguasju ja seal lasteaia tee peal on vastu tulnud väga uhke kollane kass vms. Niiviisi tajub laps, et emal endal on positiivsed tunded lasteaia suhtes ja lasteaed saabki niiviisi palju huvitavamaks ja mitte enam nii hirmutavaks kohaks.
Kui tundub, et seeläbi siiski ei õnnestu lapsele lasteaeda atraktiivseks teha, soovitaksin leida koos isaga võimalusi, et te ise saaksite oma energiavarusid täita ja mõnda aega oma mõlemat last kodus hoida. 3 aastasele ei ole lasteaias käimine ja sotsialiseerumine veel otseselt vajalik ja kõige paremini tunneks ta end ikka oma turvalises kodus, kuid jah….rahulke vanematega.
Lisan, et kui tundub, et lapsed ei allu, siis kasutage kindlasti kehtestavaid Mina- sõnumeid. Kui leiate mahti, vaadake neid meie kodulehelt KKK rubriigist.
