Tere,
Minul mure oma lapse pärast. Läksime mehega lahku ja nüüd elame pea kaks nädalat juba eraldi. Kuna korter, kus me koos elasime oli mehe oma, siis otsustasin mina endale uue elamise otsida. Läbi suurte raginate saime kokkuleppele lapse isaga, kuidas poisi " jagamine" käib. Laps jäi elama minu juurde kuna ta on kogu aeg minus kinni. Varasemalt ei saanud isegi poodi minna ilma temata, sest ta soovis minuga igale poole kaasa tulla. Graafikust siis veel, et ühel nädalavahetusel on siis laps minuga ja teisel isaga. Jooksvalt siis, et teisipäeviti on laps isa juures ja ka reede õhtuti lähevad nemad koos trenni. Nüüd, kui elame uues kodus, ei soovi laps üldse minuga koos olla. Eriti kurvaks teeb see, et kui tema oma tahtmist ei saa, siis hakkab nutma ja tahab isa juurde. Näiteks eile tema tahtis püssi ja kui ma ütlesin, et täna ei osta, sest me üleeile ostsime alle suue, siis hakkas ta nutma ja ütles, et läheb isa juurde. Tahtis rääkida telefonis isaga. Ma olen lapse maha rahustanud ja öelnud, et rahuneme maha ja siis helistame isale. Olen tavaliselt oodanud 10-15 minutit, et laps rahuneks. Siis helistame isale. Telefonis, siis muidugi hakkab laps nutma ja isa see peale, et kui ta maha ei rahune, siis tuleb lapsele järgi. Isa tahab nüüd muidugi ta enda juurde elama võtta ja ta arvab, et lapsel minu juures halb. Minu juures olles, ütleb poiss, et tahab koos minuga minna issi juurde diivanile telerit vaatama. Isa juures olles ütleb isale, et ei taha emme juures elada. Tahab isa juures olla. Mille peale isa siis muidugi ütleb, et kui laps tahab siin olla, siis las ta olla. Eraldi elamisest on küll väga lühike aeg möödas, aga tunnen, kuidas asjad libisevad käest. ma ei oska ka kuidagi sellises olukorras midagi teha, kui laps lihtsalt nutab, et tahan teise koju. Graafik, mis esialgu paika panime, ei tööta, sest isa ütleb, et nii on ja laseb poisil seal kogu aeg olla. Ütleb, et tema teeb nii nagu poiss tahab. Samas tunnen, et see ei ole õige. Kuidas peaksin sellises olukorras käituma? Ja kuidas siis lapse isale selgeks tegema, et päris nii ei sa, et tema teeb seda, mis poiss ütleb.
Olete mures, kuidas pärast lahkuminekut jagada lapse eest hoolitsemist. Tõepoolest – laps ei saa selle eest vastutada, millal, kui palju ja kellega ta on. Laps vajab teid mõlemat, kuid selle eest, millal, kui palju ja kellega ta on, vastutavad vanemad.
Pärast lahkuminekut on vaja palju vanemlikku tarkust, et lapsesse puutuvad kokkulepped saaks teha sel moel, et laps kannataks vähem. Lapsest ei tohi teha väikest seljakotiga kodutut, kes rändab issi juurest emme juurde ja jälle tagasi. Lahutuse järel lapsed paratamatult tihti on selles rollis. Lapsel on vaja teada, kus on ta kodu, ja kodu saab olla vaid üks. Tihti ajavad vanemad siin taga võrdusust. Kuid mõnes mõttes tuleb siiski võrdsuse-printsiip kõrvale panna ja jälgida seda põhimõtet, et lapsel oleks üks kindel turvakoht – kodu.
50:50 olukord võib vanemale tunduda OK, kuid lapsele see ei ole sobiv.
On vaja kokku leppida kindel kord, millal on laps kelle juures ja neist kokkulepetest kinni pidada. Kokkuleppeid ei muudeta seetõttu, et laps tahab kord emme juurde ja siis jälle issi juurde. Kokkulepe on vanemlik vastutus ja selle vastutuse osa on toetada last selles emotsionaalselt raskes olukorras, kus laps igatseb selle vanema järele, keda parajasti pole ligiduses. Kui lapsel lastakse juhtida neid olukordi, siis langeb vastutus lapsele ja see on lapsele liiga raske kanda, ta ei suuda seda, tal puudub emotsionaalne ressurss nii keerukas olukorras toimetulekuks.
Last abistab, kui talle anda mõistev sõnum: ma saan aru, et sa igatsed issi (emme) järele. Sa tahaksid nii väga, et issi (emme) oleks siin... jms Lisaks tuleb anda ka see sõnum, mis räägib vanemlikust otsusest: ma saan aru küll, mis ta tahad, aga me issiga (emmega) oleme kokku leppinud, et ... jne. Kui laps tajub vanema rahulikkust ja kindlust, on lapsel kergem rahuneda ja leppida olukorraga, ja tajutud vanemlik rahu ja kindlus räägib lapsele: issi/emme teab, kuidas asjad käivad, mina ei pea selle üle pead murdma. Kui anname valiku lapsele, tekitame tahtmatult lojaalsuskonflikti, aga laps soovib ja tal on ka õigus armastada mõlemat vanemat, last ei tohi panna olukorda, kus ta justkui peab valima.
Loomulikult igatseb laps teie kummagi järele ja avaldab seda, soovides olla kord siin ja siis jälle seal. Lapse sees on ses olukorras palju tundeid, ja väike laps ei tule oma tunnetega ise toime. Emotsionaalselt laetud, hädas lapse kõrvale on vaja rahulikku ja kannatlikku täiskasvanut, kes oma tunnetega toime tuleb. Muidugi on raske kuulata oma lapse nuttu, tajuda tema kurbust, ja soovides last aidata, arvame, et kõige parem on lapse soovidele vastu tulla. Mõistlikum on püüda aru saada, et palju igasuguseid ja tihti seinast-seina tundeid kuuluvad selle olukorra juurde, inimene ju ongi tundlik tegelane, oleks ju imelik, kui me valulikus olukorras ei reageeriks. Nii on kummagi vanema ülesanne tulla toime oma tunnetega, nähes lapses paljusid erinevaid tundeid avaldumas, anda lapsele pidevalt sõnumeid, et tema tundeid mõistetakse, ja pidada meeles, et vastutus on alati vanema, mitte lapse teema.
Loodan, et saate kõigest sellest mehega rääkida, ja kui mitte, siis on alati võimalus ka pöörduda nõustamisse, kus keerukate olukordade juhtimisega harjunud spetsialist saab teid abistada kokkulepete sõlmimisel.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
