Mul on kodus 2aasta3kuu vanune tüdruk, kellel on periood , kus ta kasutab lauset "minu oma" iga asja kohta. Olgu see mänguasi, söök, telefon, pliiatsid, raamatud.
Meil on kodus ka pea 8 kuud vana poisibeebi, kes soovib ka mänguasjadega mängida , kuid suurem laps võtab kõik tal eest ära . Kuidas lahendada olukord , et suurem laps jääks rahulikuks ning väiksem ka?
Hetkel on meie kodus olukord selline: Suurem laps võtab mänguasja ära, väiksem hakkab jonnima, tulen mina , ütlen suuremale "miks Sa võtad venna käest mänguasja ära, ta soovib ka mängida" Võtan suuremalt ära ja annan väiksemale mänguasja tagasi. Suurem laps selle peale "minu oma" . ütlen "ei ole sinu oma, vaid sinu aj venna oma" "las venna mängib ära , siis võid sina mängida! Palun ära võta venna käest mänguasja ära , kui ta mängib" . Selle peale tuleb suur kisa ja jonn. Ütlen ma õigesti või tegutsen ma õigesti? Tean vaid seda, et see on periood, kus ta kehtestab ennast siin maailmas. . Huvitav kaua see kestab?
Teie kaheaastane tütar on praegu väga olulises minatunde kujunemise arengufaasis, esimeses iseseisvumise etapis. Laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Oma vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt mõista/täita/lahendada ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada. Sageli väljendub see jonnis, ehk siis laps käitub vanemale vastuvõetamatult- võtab vennalt mänguasju, peab kõike enda omaks (väide"Minu oma" kinnitab veelkord murrangulisse arenguetappi jõudmist), nutab, protestib. Tegelikult on see lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!". Lapse ebakohane käitumine on tingitud mingist rahuldamata vajadusest, käitumine on alati vajaduspõhine.
Tegelikult ei ole kahene veel suur laps (mis siis, et ta on väikevenna sünnist saadik vanema lapse rollis) ning vajab ise palju jagamatut tähelepanu ja armastust, toetust ja mõistmist. Kiuslik käitumine venna suhtes võib olla tingitud ka armukadedusest väiksema vastu (kes ju vajabki enam vanemate tähelepanu ja hoolitsust), väikelaps ei mõista, miks vanemate jäägitu tähelepanu on liikunud temalt vennale ning alateadlikud negatiivsed tunded elatakse ebakohase käitumisena noorema venna peal välja.
Seega vajab asju vennalt äravõttev/vastuvaidlev/nuttev laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles. Laske/lubage lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus jonnida.
Mis võib toetada lapse sõbralikumat hoiakut venna vastu, kui teda kaasata väiksema eest hoolitsemisse ja anda alati positiivset tagasisidet, kui midagi õnnestub/rõõmustab vanemat. Teadlikult tuua välja iga olukord ja käitumine, mis vastab teie ootustele sõbralikest suhetest. Samuti võib olukorda leevendada, kui pakkuda suuremale lapsele piisavalt individuaalset tähelepanu. Iga päev teha koos midagi, mis lapsele meeldib (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline! Oma panuse saab anda ka isa, saate vanematena jagada lastega tegelemise koormust. Teie tütar vajab mõlema vanema poolset tähelepanu, ja turvaliste piiride seadmist. Iga arengukriis läheb ühel hetkel üle- seniks aga kannatlikku meelt ja jaksu lastele piisavalt heaks vanemaks olemisel!
