Mure sai alguse juba pool aastat tagasi - 1 aastane tüdruk hakkas oma tahtmise saamiseks nuttes lööma otsmikuga vastu põrandat ja tegi seda korduvalt, nii et muhk otsa ees. Ehmusime sellest ja võtsime ta kohe sülle ja lohutasime. Tundub, et nüüd ta kasutabki seda oma tahtmise saamiseks. Tihti tuleb selline käitumine minu ja abikaasa jaoks "täiesti tühjast kohast". Näide - oleme kõik koos ühes ruumis, ema toimetab köögis ja isa tegeleb lapsega (või vastupidi - isa on eemal ja ema lapse juures). Ühel hetkel leiab laps, et temaga ei tegeleta piisavalt, laskub põlvili, laseb välja nutu ja otsib kohta, kuhu peaga vastu maad lüüa. Ise samal ajal jälgib meie reaktsiooni. Oleme proovinud lohutada ja tähelepanu mujale viia, selle järel laps rahuneb aga mõne aja pärast käitub ta täpselt sama moodi. Teise variandina oleme jälginud, kaua ta niimoodi nutta jaksab. Pead vastu maad taguda ei lase. Nutab üsna kaua ja väänleb süles ikka edasi. Arvasime, et selline käitumine on mööduv, paljud tuttavad ütlevad, et küll läheb mööda. See kestab juba kuus kuud. Tahaks teada, mida me abikaasaga saaksime teha, et selline käitumine mööduks. Kas last lohutada või lubada tal nutta ja endale haiget teha oodates, et küll kasvab välja?
Sellist lapse käitumist, kui ta pead vastu põrandat lööb, on kahtlemata kohutav taluda. On täiesti loomulik, et püüate teda takistada ja mõista, mis temaga toimub. See ongi põhiküsimus - millest selline lapse ebatavaline käitumine räägib, mida ta vajab, millist sõnumit ta püüab teile anda? Olete jälginud, millal laps hakkab end taguma ja oletate, et kuigi üks vanematest on tema juures, sooviks laps, et temaga rohkem tegeletaks. Ta väljendaks nagu pettumust, et teie või isa ei ole piisavalt tema päralt. Te oletate, et ta jälgib ja ootab teie reaktsiooni. Kui teile näib, et ta taotleb süllevõtmist, siis ilmselt ongi tal lihtsalt puudus füüsilisest lähedusest. Kui laps taob peaga põrandat ja seejärel saab sülle ja see oligi, mida taotles, siis see kinnistab tema käitumist. Ilmselt ei ole teil selle vastu ju midagi, et laps teid ja teie tähelepanu vajab, see on ju laps loomulik vajadus, nagu ka saad sülle ja lohtust, kui haiget saab. Küsimus on aga selles, et kas ta saab seda piisavalt ka muul viisil. Üldse tähelepanu ja koosolemist. Kas Lapsed on ju nutikad – kui muidu ei saa, siis sobib ka „halb“ käitumine, peaasi, et toimib. Kui see viis, kuidas laps saab tähelepanu (sh sülle, märkamist, teie reaktsioone, rõõmustamist tema üle), ei sobi (on ju mõistetav, et enesevigastamist jt ebasoovitavaid käitumisi tuleb vältida), siis on vaja talle pakkuda teisi võimalusi ja piisavalt. Mõnda aega võiksitegi pakkuda teadlikult talle palju süles olemist, lähedal ja koostegutsemisi ja julgustada teda väljendama, mida ta vajab ja igat sobival viisil väljendatud vajadust võtta tõsiselt. Kui laps saab aru, et ta saab teiega olla, te märkate tema signaale ja reageerite neile, siis ei pea ta käituma äärmuslikult. Lühidalt öeldes, peaga löömisel asemel kujundada teine viis enda vajadusest märku anda. Ta praegu lihtsalt ei oska, ega tea, mis on see teine viis, mis asendaks endale viga tegemist, nutmist, mingil viisil „jonnimist“. Ta peab saama kinnitust, et töötab tema mõni teine märguanne. Oma last tundes, leiate selle kindlasti üles, kuidas ta annab teada, et tahab sülle, teie juures olla, teid kaasata oma tegemistesse, lihtsalt tunda, et hästi teiega koos.
Kui näib, et asi pole vaid selles, et ta vajab rohkem tähelepanu, sülle jne., siis ikkagi on tähtis jõuda probleemi tuumani, mis sõnumit tema käitumine edastab. ,mil viisil on ta häiritud, kas on mõni muutus igapäevases elus, elukorralduses (sh magamis- ja söögiajad), millega on raske kohaneda, kas hirmutab teda kellegi äraminek või juuresolek, kuidas on üldine meeleolu peres jne. Kas oli midagi pool aastat tagasi, millega lapsel raske kohaneda ja nüüd on tema käitumine kinnistunud. Kuus kuud on pikk aeg ja selline käitumine ei ole enam juhuslik ja sellest vabanemine ei toimu ka päeva pealt.
Kui teie teadlikult ja järjekindlad püüdlused ei aita ja laps täiesti ettearvamatult, arusaamatutelt põhjustel taob pead vastu põrandat või käitub muul viisil arusaamatult, koguni endale ohtlikult, pole võimalik selgitada välja tema käitumise seoseid, et teda mõista ja aidata, siis tasub konsulteerida ka näiteks lastepsühhiaatriga.
