Millele võib viidata see, kui laps tahab joonistades sageli joonistada korduvaid asju ? Näiteks joonistab terve A4 lehe täis jänkusid. Või kortermajasid(ainult kast ja aknad), või näiteks roos varrega ?
See tüdruk ei joonista just hästi, ja joonistamine vaba aja tegevusena ei pakugi talle eriti huvi. Aga kui joonistab, siis kõige muu hulgas joonistab sageli ka ühe nö. "mustrite" lehe. Ise ta loomulikult nii oma joonistust ei nimeta.
"Mustreid" on joonistanud üsna algusest peale, kui joonistama hakkas.
Joonistamist me lapsele peale ei suru, oleme väga rahulikud ses osas, sest tegelikult on meie peres palju joonistamist.
Kuna minul oli lapsena see põhiline tegevus, siis lihtsalt imestan, kuivõrd teistmoodi võib minu laps olla.
Mõtlete, mida küll lapse korduvate kujunditega joonistused võiksid tähendada, põhiliselt aga imestate, kuivõrd erinev on laps teist endast, kui te ise olite väike tüdruk.
Jah, meie lapsed on enamasti meist väga erinevad. Samas on meie vaade oma lapsepõlvele täiskasvanud inimese vaade minevikku. Mõnda asja oma lapsepõlvest mäletame tõesti väga täpselt, mõni mälestus on tegelikult kellegi teise mälestus meist, mille oleme enda omaks võtnud, ja nii mõnelgi mälestusel on juures täiskasvanuliku arusaama pitser.
Mis puutub joonistamisse, siis kõige parem viis lapse joonistustest aru saada on uurida pildi sisu ja tähendusi lapse enda käest. Täiskasvanul on oma arusaamad kujunditest, tal on teine elukogemus ja teadmised, teised tähendused asjadele kui lapsel. Ja see kõik võib lapse pildi mõistmisel meil eksiteele viia, tekitada ka asjatuid hirme.
Võite pakkuda lapsele omi tähendusi: oi, ma näen, et sa oled toreda mustri joonistanud... Võib-olla see lapse arvates pole muster, vaid sootuks midagi muud. Või teie ütlete: nii palju jänkusid, see on vist üks suur jänkupere, kus on palju jänkulapsi... On ootuspärane, et lapsel on oma selgitus, või saate te hoopis üheskoos arutleda, ja lausa loo välja mõelda, mis nende jänkudega kõik veel juhtub.
Lapse antud tähendus võib anda teile põneva jututeema, mille käigus võib selguda midagi olulist lapse mõttemaailma, aga ka murede kohta. Igal juhul on need jutuajamised reeglina väga toredad ja rikastavad koosolemised kummalegi.
Aitäh vastamast !
Loodan ka et mõned lehetäied korduvaid kujundeid on vbl lihtsalt lapse omapära, et ta märkabki asjade korduvust ja kuidagi satub see ka paberile.
Arvan et ta oleks kohe nõus ka jänkupere jutuga, sest mulle on jäänud mulje, et tal poelgi mingit erilist tähendust enda jaosk neil piltidel. Ta lihtsalt teeb midagi, teeb ja teeb, ja vbl selle asja joonistamise vilumus pakub lõpuks juba lõbu, sest see tuleb nii hästi ja kiiresti välja. Samas võiks ta need katsetused asetada paberile suvaliselt, nagu ma oma lapsepõlvest enda katsetusi mäletan....tema aga teeb korrapäraselt, kõik ilusti reas (kuigi jah, read kipuvad ikka, kas laiaks või väikeseks, alla või üles minema, nagu lastel ikka). Ma ei paneks vbl sellist seika üldse tähelegi, et ta niimoodi korrapära joonistab, aga ta on koguaeg tohutult rahutult magaja olnud(karjub öösiti), ei salli jalgadel sooja tekki ega kannata silmaotsaski jalas sukkpükse või sokke. Midagi on, millest ma aru ei saa. Televiisorit me peaaegu ei vaatagi, meil polegi seda. Internetist näitan mõnikord hoolega valitud multikaid. Ühesõnaga, mu kahtlustel on igasugu seoseid, aga see läheb nüüd joonistamisest kaugemale.
Kuid kui nüüd mitte minu lapse näidet vaadata, siis millele võib viidata mõnikord selline korrapärane "mustrite" joonistamine ?
Olete lapse eripärase käitumise pärast jätkuvalt mures, kuid ei kirjuta, millised täpsemalt on teie kartused.
Teie kirjelduses võib leida viiteid Aspergeri sündroomile, millele on iseloomulik raskused suhtlemises ning küllalt stereotüüpsed korduvad, nn rituaalsed huvid ja tegevused, millega laps püsivalt ametis on. Ka nahatundlikkus võib olla üks viide. Samas aga ei pruugi see nii olla (väikelapsele ei pandagi diagnoosi, lihtsalt tuleks jälgida ja suunata). Liigset muret pole samuti vaja tunda – isegi kui rääkida Aspergerist, siis pigem võib selle häire klassifitseerida isiksusliku omapära alla, ja tegelema peaks lapsega ikka sel harilikul viisil nagu kõigi lastega: püüda teda järele aidata selles, mis tundub „lonkavat“ ning suunata arendama seda poolt, milleks on soodumus. Maailmas on mitmeid tuntud ja edukaid inimesi, kellel on diagnoositud Asperger, ja aspergerlikke jooni võib leida paljudes inimestes. Rohkem infot leiate nt http://www.kliinikum.ee/attachments/104_aspergeri_syndroom_PS.pdf
Kuigi Kliinikumi info on igati adekvaatne, on mõningal määral ikkagi ohtlik tegeleda diagnoosimisega ise ning seesugune info võib vahel ka hirme suurendada. Kõige parem on ikkagi konsulteerida spetsialistiga, kel on spetsiifilised teadmised-kogemused ning kes annab konkreetset ja asjatundlikku nõu. Soovitan teil pöörduda dr Piret Visnapuu-Bernadti vastuvõtule, kes on psühhiaater ja psühhoterapeut, saate vaadata kontakti Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskuse kodulehelt - http://www.mppk.ee. Kui te ei ela Tallinnas, saate samast keskusest küsida spetsialisti kontakti nt Tartus või mujal.
