probleem siis tüdruku hingeelus.. Ta solvub sekundiga mingite tühiste asjade peale.
Kui keegi ütleb midagi mis talle ei meeldi, või saab ta sellest üldse valesti aru, siis on nii raske teda ümber veenda ja talle seletada et asi polnud nii nagu tema mõtles. Ta lihtsalt kangestub ja pisarad hakkavad voolama nii kergesti iga asja peale. Eakaaslased ei oska ka temasse sel hetkel kuidagi suhtuda, sest viha ja solvumine kestab päris mitu minutit. samas kui teised juba on asja unustanud.
Üks päev käisime tema isaga ja temaga kolmekesi jalutamas, korjasime ilusaid värvilisi lehti, ning korraks jäime seisma. Isa seisis puu all lehehunnikus ja kui laps hakkas võtma ühte lehte tema kõtvalt siis see rebenes kuna isa seisis peal. Laps hakkas koheselt haledalt nutma ja ütles et issi tegi lehe katki, seletasin talle et ei teinud katki, ta lihtsalt kogematta seisis selle peal mida sina võtta tahtsid ja leht on nii õrn ja läks katki. Issi ei teinud seda meelega. Ütlesin veel et lehti on ju terve maa täis, korja uus. Kuid tema jonnis lausa 5-10min oma katkise lehe pärast.
Ja nii on igapäev.. ta ei kannata ka näiteks üldse lapse nuttu.. oma eakaaslaste oma veel kannatab, kuid kui mõni beebi või väikelaps nutab siis ta hakkab ka nutma, või tuleb mind kallistama ja muretseb, endal pisar silmis.
Ta on samas nii suure võitleja hingega, et kõik peab olema alati võrdne ja konkreetne. Järgib väga reegleid jne. Ja kui miski ei ole nii nagu temaarust õige on siis jälle solvub või vihastab ja nõuab oma õigust. See kõik aga tekitab tal palju konflikte oma sõpradega. Ta võitleb oma reeglite ja õiguste eest nii tulihingeliselt ja kui keegi vastu vaidleb siis murdub, ja puhkeb nutma.
Ma tahaksin aru saada, miks ta nii käitub. Mis on selle kõige põhjus.. Kas minu või isa mingi konkreetne kasvatusmeetod, või mõni elusündmus või ongi ta lihtsalt selline?
Ma tahaks nii väga mõista ja teda aidata, julgustada teda rohkem ja aidata tal aru saada et elu on ju ilus ja rõõmus.
Tal on probleem ka naljade mõistmisega, miskipärast alati arvab et nalja tehakse tema üle. Kuigi keegi seda kunagi ei tee..
Ja siis jälle solvub.
Kui ta räägib midagi armsat ja naljakat siis vahest olen naernud tema jutu peale, lootes koos siis nalja teha, kuid tema saab minust jälle valesti aru, ja saab kurjaks ning ütleb et see polnud naljakas. Ma isegi ei oska talle enam midagi seletada.. ma lihtsalt ei saa tema probleemist aru, kuigi tahaksin.
Kurb on lihtsalt vaadata teda nii kurvana ja õrnana.. Kardan et ta ei leia niiviisi eriti palju sõpru. Lasteaias tal muidugi on mitu head sõbrannat kujunenud. Ühe vene tüdrukuga isegi on nagu sukk ja saabas koguaeg koos.
Teie soov on oma last toetada ja julgustada, et ei saaks nii kergesti haavatud. Saan aru, et laps on kergesti solvuv ja hakkab suhteliselt kergelt nutma nii eakaaslastega kui ka kodus. Siiski on tal lasteaias kujunenud sõbrad, kellega koos tegutseda ja mängida. Te tahaksite saada selgust, kas midagi teie kasvatusviisis on sellist, mis last nii tundlikuks ja tujukaks muudab. Kirja teel on muidugi raske sellele küsimusele vastata, sest ma ei tea täpselt, kuidas te erinevatele olukordadele reageerite. Aga ise võite muidugi last ümbritsevate täiskasvanute suhtlemisstiili jälgida ja vaadata, kas leiate, mida laps võiks jäljendada või millele reageerida. Kas täiskasvanud on oma tahtmistes kärsitud? Kas keegi võitleb kirglikult oma õiguste ja reeglite eest? Kuidas täiskasvanud käituvad, kui nad ei saa oma tahtmist või asjad ei lähe nii nagu tahaks?
Vahel vajavad lapsed nuttu, kuna see aitab neil kogunenud pingeid maandada. Pinged võivad tekkida tavalisest suhtlemisest lasteaias, arenguliste väljakutsetega toimetulemisest või teda ümbritsevate täiskasvanute nähtavatest või varjatud pingetest. Sel juhul laps võibki pealtnäha tühiste asjade peale nutma hakata ja vahel ka teiste jaoks ootamatult pikalt nutta. Muidugi tuleb arvestada ka sellega, et lapse jaoks ongi hoopis teised asjad tähtsad, kui täiskasvanute jaoks. Kui last siis liiga kiirest lohutada või seletada, et probleem pole tegelikult nii tõsine, siis jääb nutt nutmata ning õige pea leiab laps uue põhjuse, miks lohutamatult nutma hakata. Seega on vanemal hea jääda rahulikuks, kuid kuulata aktiivselt (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) ja võtta lapse kogemust tõsiselt. See ei tähenda, et lapse tahtmistele peaks järgi andma, kuid mõista võiks ikka. Näiteks võib mõistval toonil öelda midagi sellist: „Näed siis, sa tahtsid just seda lehte, mis issi jala all oli ja nüüd on see katki. Sa oled kohe päris kurb selle pärast. Jah, just see leht oli kõige olulisem, ma saan aru. See teeb sind nii kurvaks, et sa ei tahagi enam teisi lehti.“ Kui niimoodi pikemalt kuulata ja peegeldada, siis laps tunneb, et teda võetakse tõsiselt ja et ta võib tunda just seda, mida tunneb. Laps kogeb, et ta on aktsepteeritud ja sellega kasvab ka tema eneseusaldus. Vanem ei pea otsima lahendust probleemile, vaid lihtsalt kuulama, kuni lapsel tunded endal muutuvad või küsib ta ise vanemalt, mida ta vajab. Isegi nii väikestel lastel tulevad endal päris toredad ideed, kui lapsi vaid piisavalt kuulata.
Julgustavalt mõjubki see, kui laps kogeb emotsionaalset turvalisust, mis tähendab, et tema tundeid ja mõtteid ja kogemusi võetakse tõsiselt ega taheta muuta. Tasub vaadata ka üldisemalt, kas on võimalik kuidagi vähendada lapse igapäevast stressi (uni, toit, kindlad rutiinid, regulaarne jagamatu tähelepanu, selgete piiride seadmine ja plaanidest rääkimine mina-sõnumite abil jne.). Psühholoogiliste pingete vähendamiseks on hea kasutada kõiki peamisi Gordoni perekoolis õpetatavaid oskusi, millest saate lühidalt lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Pikemalt võite lugeda Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Nutmise kohta soovitan lugeda aga Aletha Solteri väga head raamatut „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata oma lapsel tunnetega toime tulla.“ Raamatu autor põhjendab, miks on vaja pakkuda lapsele vahel võimalust ennast hoitult ja armastavalt tühjaks nutta. Lisaks kirjeldatakse raamatus, miks vahel väga väikesed asjad võivad suurt nuttu põhjustada. Loodan, et lisalugemine aitab teil paremini oma koduseid suhtlemismustreid teadvustades otsida, mida just teil oleks vaja muuta, et last rohkem toetada.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
