Tere, minu laps on 20 kuune. Juba nädal aega jäi ilusti iseseisvalt magama. Panin voodi ja lahkusin toast, tema uinus. Täna lõuna uneaeg hakkas nutma ja ei tahtnud üksi jääda ning õhtul sama jama. Lasin siis tal magama nutta, aga see pole ka lahendus
Kuidas peaksin käituma ja mida tegema, et ta ikka ilusti ise magama jääks?
Mis võib talle muret tekitada?
Kui laps toas üksinda nutab, siis turvalisuse tunde saab ta tagasi ainult koos täiskasvanuga, kes teab, mil moel rahunemine/rahustamine käib. Väikelast ei tohi uinumisprobleemide ilmnemise korral riielda või teda nutta lasta. Mina ei poolda unekooli – see on liialt traumeeriv lapsele. Teiegi kirjutate, et ei taha lapsel lasta end magama nutta.
Selleks, et õppida oma tunnetega hakkama saama, on lapsel kõigepealt vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles nutva lapse kõrval hooliv ja rahulik.
Tihti juhtub, et laps ei suuda uinuda, kuna ta ei ole saanud maandada temasse kogunenud pinget. Lapse keha ja meel vabanevad pingest tegutsedes, mängides, mürades, naerdes ning nuttes, see regulatsioon toimub kogu päeva jooksul. Kui laps enne magamajäämist nutta soovib, võib see olla märk sellest, et pinge on üleval ja segab uinumast. Seetõttu tuleks lasta tal nutta, olles juures, mõistev ja toetav, silitada-patsutada jms.
Lapse põhiline arenguline vajadus on hea emotsionaalne kontakt oma vanematega, mille kaudu laps tajub, et ta on oma vanematega turvaliselt seotud, kaitstud, armastatud. Lapse nutt võib olla ka sellest tingitud, et tal on emast-isast, turvalisest seotusest n-ö puudu. Kui lapse füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on nii päevane magamajäämine kui ka ööuni enamasti sügavamad-rahulikumad. Kui midagi on puudu, kajastub see kohe lapse käitumises, magamajäämises ja une kvaliteedis.
Võib ju ka olla, et teie laps lihtsalt ei ole veel valmis iseseisvalt uinuma, vajades teie juuresolekut, et tunda end turvalisemalt. Alati on võimalus uue harjumuse kujundamist edasi lükata, kui laps märku annab, et ta ei ole veel selleks arenguliseks sammuks valmis.
Ma ei tea, kas olete lugenud A. Solteri „nutt ja jonnihood“. See on väga kasulik lugemine, et oma lapsest paremini aru saada.
Meil on sama vana laps ja jäi siiani magama nii, et üks meist (isa või ema) olime ise samas toas, enne voodisse minekut olid igaõhtused rituaalid (pesemine, hambapesu, magamisriided selga, natuke raamatu vaatamist) ja siis paneme ta oma voodisse. Aga seal ta ei taha olla, tahab välja, juua, varem punnitas isegi kakat, et saaks välja voodist. Kui võtta välja, hakkab ta toas ringi jooksma ja ei taha magamisest kuuldagi. Ometi üritame seda teha igal õhtul samal kellaajal ja on näha, et laps on väsinud. Kui me teda välja ei võta, on ta küll oma voodis aga jaurab seal, küll räuskab, jutustab, ütleb mitmeid kordi "emme" või kui issi on seal siis "issi" ja see kokku kestab ikka ligi tund-poolteist, kuni ta lõpuks jääb magama. Ta ei taha isegi nutta, vaid lihtsalt jaurab. Kas siis see on ka normaalne? MEil on peres veel 2 kuune imik ja kui meest pole kodus, pean mina suuremat magama saama, lõunal on see vahel selline tsirkus, et ta ei jää kuidagi. Ta küll nutab ka aga see on hoopis teine nutt, kui siis, kui tal on paha, on vaja end tühjaks nutta. See on pigem selline välja pigistatud ja pigem jonn, kui nutt. Seda turvaliselt tühjaks nutmist tegime beebina talle tihti kuni see vajadus tal ära kadus, nüüd ikka laseme nutta, kui tal on paha tuju, oleme ise muidugi juures. Aga mulle tundub nüüd, et ta saab paremini hoopis uinuda, kui meid pole juures. Sain sellest aru kaks päeva tagasi, kui olin teda jälle tükk aega püüdnud magama saada, olin ise juures, laulsin unelaulu, tegin pai, kallistasin mitu korda...tema ikka räuskas ja hullas voodis. Siis võtsin beebi sülle, tõusin püsti, tegin talle pai ja ütlesin, et lähen natukeseks nüüd teise tuppa, et ma olen lähedal ja tulen tagasi. Sellepeale ta alguses protesteeris, hõikas mind paar minutit kuni jäi rahulikuks ja üsna ruttu ka magama. See oli päeval. Nüüd täna õhtul toimus täpselt sama asi, ta isegi ei hõiganud mind, kui ma juba olin teises toas, jäi ka kohe magama...Päris nii ma pole veel teinud, et olen kohe, peale tema voodisse panekut, ära läinud. Aga kas selline käitumine meie poolt siis ka teda kuidagi kahjustab, kui ta tegelikult ei nutagi ja jääb ise magama?
Lapsed õpivad iseseisvalt magama jääma eri vanuses ja eri viisidel, sest lapsed on erinevad ja ka vanemad on erinevad. Iga pere leiab oma viisid ja omad rutiinid. Kui nende rutiinide sees on laste vajadused kaetud, siis ongi kõik korras. Nii et kui laps pärast kallisid ja paisid vm unerutiine ning ema/isa lahkumist toast rahulikult uinub, siis ju tal ongi nõnda hea. Kui laps tema ärkveloleku aja jooksul saab piisavalt tähelepanu, armastust ja hoolt, kui lapse vajadusi ja tundeid aktsepteeritakse, kui laps saab päeva jooksul piisavalt mürada, mängida, naerda, nutta, uurida, ronida jms, siis see kõik on eelduseks, et õhtul ei ole üleval maandamata ärevust, mis on rahuliku uinumise üks eeltingimusi.
Tasub seista selle eest, et lapsed õhtul kenasti uinuksid (max 20 min kuni poole tunni jooksul), sest siis jääb lapse isale ja emale vähemalt tunnike aega kahekesi olemiseks. See on ju tähtis boonus paarisuhte toimimas hoidmiseks.
Tere
ma ei tahtnud uut teemat alustada aga tulen ka nüüd murega ja nõu küsima. Kirjutasin siin mõni nädal tagasi, et meie laps jääb ilusti ise nüüd voodis magama (laps 1,8 aastane). Selline magamajäämine kestis umbes nädala. Kui aga issi tuli nädalaselt tööreisilt tagasi, tundus mulle, et just peale seda asi muutus. Laps ei rahunenud voodis, kui meid toas ei olnud, mees arvas, et me piiname teda ja hakkas tal jälle juures istuma. Algas jälle periood, kus lapse uinumine võtab kuni 1,5 tundi aega. Ta lollitab voodis, tahab välja ronida ja kui kõrval ei istu, siis ronibki. Meil on veel võrevoodi ja seda ei anna panna kuidagi nii, et ta välja ronides millelegi toetada ei saaks, sellepärast ta sealt välja saabki, kui näeb, et ei kuku kuskile. Täna oli konkreetselt olukord, kus hakkasin teda magama panema ja see ei õnnestunudki. Ma andsin lõpuks alla, sest ta keeldus oma voodis olemast, beebi juba hakkas ka nutma ja ma ei saanud enam hakkama. Pean ju samal ajal saama beebit rahustada ja suuremat last oma voodisse tagasi tõstma aga see polnud enam võimalik. Õigest magamamineku ajast on juba 2 tundi möödas, ta mängib rahulikult ja ei ole väga väsinud, vahepeal küll haigutab ja no on selge, et ta peaks ju magama. Hommikul ärkas kell 8 ja öösel ärkas ka paaril korral, tahtis juua, oli rahutu unega...tal tuleb hetkel kaks purihammast, kas võib olla siis ka selles põhjus? Kas ma peaksin ikkagi kuidagi sundima teda magama päeval või võibki ta siis olla õhtuni üleval? Seda on ühel korral enne ka ette tulnud, et ta ei jäänudki päeval magama ja läks siis õhtul 21 asemel kell 20 juba voodisse ja jäi 5 minutiga, samas hommikul ärkas jällegi 6.30...siis olen mina väga väsinud, kuna beebi sööb ka öösel veel kord-paar ja mu uni on ikkagi häiritud ja kui vanem poiss ärkab liiga vara ja päeval veel ei maga ka, siis olen õhtuks väga väsinud. Kui mees on kodus, pole see väga suur probleem, siis tegeleb tema õhtuti suurema lapsega ja teeb ka süüa kuid kui ta ära on, siis on mul sellise väsimatu põngerjaga väga raske. Kuidas seda olukorda lahendada, ma ei tea...arvasime, et ehk ostame suure lapse voodi, sealt ei saa siis ta vähemalt kukkudes haiget. Aga see tähendaks ikkagi seda, et peaksin teda mitmeid kordi ju tagasi panema, sest sealt veel lihtsam välja saada. Ma ei saa aga seda lubada, et olen teises toas ja ta ronib välja, sest magamistoa ukse taga on trepp, kust ma kardan, et kui hakkab sealt üksi turnima, võib kukkuda. Oeh, mõistus on täitsa otsas, ehk oskab keegi mingit nõu anda...
Lisan nüüd siia tänase mitte-magamajäämise edasise käigu. Olin juba nõutu ja mõtlesin, et jätan ta siis kuniööuneni üles. Siis aga jäi väiksem diivani peal magama ja mõtlesin, et proovin suuremat oma voodisse ikkagi viia ja uuesti magama saada. Mees oli ka kodus (ta töötab kodukontoris) ja ütles, et vaatab siis beebi järele, kui see peaks ärkama. Läksime suuremaga tuppa, rääkisin temaga , et peab nüüd ikkagi magama, panin ta voodisse, millele järgnes muidugi protestikisa. Samas ta ise oli juba päris väsinud. Küsisin siis lõpuks, kas ta tahab massaaži. Ta noogutas. Ütlesin, et ta peab siis pikali olema, siis ma teen. Viskaski end pikali ja silitasin ta jalga, millepeale ta paari minutiga magama jäi...Aga see pole ju ka lahendus? Et peaksimegi iga kord teda magama paitama? Sest kunagi mingi aeg tagasi me ka tegime seda ja sellest oli raske lahti saada. Nagu lutt või pudeliga magama jäämine (viimast me pole kasutanud kunagi aga lutt tal kunagi oli küll). Kas see võib olla ajutine lahendus või on see pigem karuteene endale? Tahaks tagasi seda väärtuslikku aega, kus me saaksime õhtuti mehega koos olla enne magama minekut. Kui aga meist üks peab taas 2 tundi magama panema last, siis paraku ei saa me üldse koos olla...
Jah, väikeste lastega ongi tihti elu selline, väga sagedasti tuleb mõistatada, mis lapsel on puudu, mis vajadus on katmata, et ta magama ei jää, aga tõsi on see, et iga kord ei saagi aru, miks ei jää. Mõtleme ikka, et äkki on kõht tühi või kõhuvalu, või janu või hambad tulevad, aga teinekord on lapsel lihtsalt vaja nutt ära nutta (ja teinekord on vaja silitusi, nagu teie kirjas kirjas). Nutt võib olla ka päevapinge väljendus, ega me ju väga täpselt ei tea, kuidas laps neid asju võtab, mida ta päeva jooksul kogeb.
Ilmne on aga siiski see, et väikelaps vajab palju lähedust, eraldumine emast kulgeb aegapidi, lapsel on ju ikkagi ka teisel eluaastal väga raske toime tulla ema läheduseta, arusaam endast kui iseseisvast inimesest tekib pikkamööda esimeste eluaastate jooksul. Uinuda on samuti raske ilma ema läheduseta. Vahel arvavad emad, et hellitavad oma lapsed ära, et paisid, kallistusi ja sülesolekut jms on liiga palju, aga võiks vaadata asja ka teise poole pealt: lapsel on kergem ja loomulikum emast eralduda, kui ta on selleks arenguliselt valmis, seda ei tohi kunstlikult kiirendada, ja piisav turvatunne kindlasti toetab valmidust eemalduda, ebapiisav turvatunne aga vastupidi – võib tekitada liigset rippuvust.
Samal moel nagu väikelaps ei suuda üldisemalt toime tulla ilma emata, ei suuda ta ka üksipäini uinuda. Need lapsed, kes kenasti üksinda terve öö magavad, on ikka pigem erandid kui reeglid. Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, aga nagu paljusid teisi asju, peab laps ju ka uinumist õppima, ja ikka on vanem see, kes õpetab. Alles kolmeaastaselt on lastel uinumine enamvähem selge. Ja nagu igale muule arengulisele edasisammule, aitab siingi kõige paremini see, kui ema-isa on piisavalt lähedal, piisavalt arusaajad ja rahulikud.
Loomulikult on väga tore, kui laps ilusti uinub ja siis saavad vanemad koos olla ja omi asju teha, kasvõi unevõla tasa teha või pesud masinasse laduda. Ent olgem ausad: üksi uinumise vajadust lapsel tegelikult ei ole, see on vanema vajadus, et laps uinuks võimalikult kiiresti, nutu ja probleemideta. Kui sellesse suhtudagi nii, et ma võtan selle aja, istun lapse juures ja paitan või kasvõi tukun vms, siis pole ehk ka nii suurt stressi selle pärast, et selle istumise pärast midagi tegemata jäi. Ja kui juhtub, et laps uinub kiiresti, siis see on ju nagu kingitus, saab olla koos partneriga või mingil muul moel oma „tassi“ täita.
On ju kasvatuse juures veel palju muidki asju peale uinumise õpetamise, mida tuleb aina teha ja teha, korrata ja korrata, see ongi ju lapsevanema töö. Hea, kui vanemana saate usaldada oma sisetunnet, enda ja lapse tundeid kuulates peaksid sündima (arengu)sõbralikud lahendused. Pudeliga magamajäämist ei soovita, aga kui leiate midagi, mis tõesti last aitab ja uinuma õpetab, olgu need siis paid või kallid, kussutamine või laulmine vm, siis teete ikka ju teene (mitte karuteene!) lapsele ja endalegi. Kahjuks on nii, et kui laps ennast magama nutab, siis võib uinumise kogemusest saadagi üks kurb ja raske kogemus – ime siis, et ta ei taha kuidagi magama jääda!
Kui peres on rohkem lapsi nagu teil, on unetrall tõesti tihti mitu korda keerulisem. Ehk saaks siis korraldada, et oleks rohkem õhtuid, kus ka issi kodus on, või näiteks käib mõnelgi õhtul, kui issit pole, abis vanaema või keegi muu abiline.
Soovin teile ilusaid hetki koos lastega.
lastearstid ja terapeudid !!!! tulge mõistusele ja mõelge ka mida te soovitate ! VÄIKEST LAST NUTUGA MAGAMA LASTA JÄÄDA ON SADISM !!! kuulen pidevalt kuidas minu pisike lapselaps ennast nutab oimetuks enne magamist , ja pere ja lapse foorum on TÄIS SELLISEID VANEMAID . Kas meil on vaja selliseid hüsteerilisi järglasi .OOTAN tungivalt avalikku artiklit noortele vanematele ,lapsed ei ole mingid patareidega nukud ,kes jäävad magama kui patareid tühjad !!!!!!!!!!!!!!!
Tere!
Minu laps on aastane. Probleem on magama jäämisel nii päeval kui õhtul. Meil on ka unerutiinid, kus süles annan pudelist piima, kallistan, silitan, peseme hambad ja siis vaatame näiteks raamatuid süles või lihtsalt vedeleme kaisus ja ma räägin talle juttu, samal ajal silitan. Samuti olen proovinud kussutamist, kiigutamist, laulmist, lihtsalt massaaži ja silitamist, võrevoodisse panna ja lihtsalt suures voodis enda kõrval lesides enda vastas hoida.
Probleem on, aga see, et ta ei taha püsida paigal. Ajab ennast istukile ja sipleb igate pidi, tema kaisutamine ja silitamine on raske. Lõpp tulemus on ikka see, et ta nutab ennast magama ning mul on tunne justkui teeks ma talle liiga. Ei taha, et uinumine oleks negatiivne talle, et nutab magama. Öösel ärkab paar korda, tõuseb voodisse püsti ning nutab, siis kallistan teda, panen ta pikali, luti suhu ja silitan ning ta jääb edasi magama.
Probleem on muidugi ka selles, et ta on väga aktiivne ja liikuv laps, kes ei seisa pudeliski paigal. Ta ei taha lihtsalt süles olla, raske on talle füüsilist lähedust pakkuda: silitusi, massaazi, paitusi. Neid tahab väga lühiajaliselt.
Sipleb ta pidevalt, raske on hüpituslaule teha jne.
Kuidas pakkuda talle rohkem lähedust ja turvatunnet, kui ta tahab pidevalt ära minna ning ei taha süles olla. Kuidas saada rohkem kontakti lapsega? Et pakkuda lähedust uinumise eel nii, et uinumised ei oleks nii rapsivad ja nutuga?
Olete püüdnud piisavalt lapsele pakkuda lähedust, kujundada magamamineku rituaali meeldivaks, kuid näib, lapsel on siiski raske uinuda. Öised korduvad ärkamised on selles vanuses üsna tavapärased, samuti ka öised nutuhood. Kuid jah, ikkagi oleks ju hea teada, mis on lapsele rahustav ja mis mitte. Asja teeb keeruliseks seegi, et lapsed on väga erinevad, nende tundlikkus, impulsiivsus, aktiivsus ja ka lähedusevajadus. Kui teie kogemus ütleb, et teie laps on püsimatu ja näib, et tema silitamine ja kaisutamine ei toimi, vähemalt mitte uinumist soodustavalt, siis proovige sel viisil lähedust pakkuda ärkvel oleku ajal. Võib ju olla ka nii, et silitamine ja kallistamine mõjub vahel ka ergutavalt – oleneb ju lapsest, tema kogemusest ja seostest, mis tal erinevate tegevustega on kujunenud. Kui laps on pigem liialt aktiivne, siis aitab teda uinuda see, kui stiimuleid on minimaalselt, st teda aitab uinuda peamiselt vaikus ja rahu (st kontakti taotlemine lapsega olgu ärkvel olekul). Kui tema midagi teeb ja teie reageerite ja nii kestab see iga kord ja mõne vanema kogemusel kestab magamaminek tunde, siis võib olla lapse jaoks kõik kokku lihtsalt üks huvitav mäng. Nt tema tõuseb püsti ja ema jälle hakkab silitama. Nii võivad lapsed teisel eluaastal teha vanemate elu üsna kurnavaks, nõudes kord lutti, kord jälle juua ja siis jälle pissile. Praegu võib olla paras aega teha magamamineku rutiin nii lakooniliseks kui see teile endale sobib. Lähedusevajadus, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, oleks hea kätte saada piisavalt juba ärkvel olles. Magamamineku eel muidugi ka, kuid mitte enam siis, kui kõik oluline tehtud. Mõned lapsed vajavad vahel ema käe puudutust, et öistel ärkamistel rahuneda, kuid vältima peaks, et tavarituaali osaks ei oleks juba aastasel lapsel süles või kaisus uinumine.
Kui lapsel magamamineku aeg, siis peale pesemist, unejuttu, kallid-musid, kaisukaru kaissu vms. Ongi kõik. Öelge vajadusel rahulikult ja sõbralikult, et nüüd tuleb pikali olla, silmad kinni panna ja und oodata. Mida vähem te peale seda lapsega tegelete seda parem – laps harjub ise uinuma ja teil ka peagi muretum. Esialgu ei pruugi ju tulemust olla, kuid mida rohkem te tegelete, seda pikemaks venib kogu protseduur ning laps ei pruugi harjudagi teisiti magama.
Kõik see kehtib muidugi eeldusel, et olete veendunud, et lapse olulised vajadused on tõepoolest kaetud, ta on terve, tunneb end hästi, kuskilt ei valuta ega pole põhjust midagi karta. Kui teie ise ja laps tunneb end rahulikult, siis laabub ka uinumine peagi.
