Pärast aastaid kestnud kõhklusi kolisin sel suvel lapse isast lahku. Kolimine ise kestis suveperioodi muud ekohustuste tõttu kaua, umbes kaks kuud, ja sel ajal oli laps samuti palju liikvel, kord ühtede, kord teiste vanavanemate aj vanemate pool. Siiski olin last oma plaanist teavitanud kohe kui viimaks õnnestus sobiv korter leida.
Laps on kohe kohe saamas 8 aastaseks, aspergeri diagnoosiga, aga käib tavakoolis. Seega oli teada,et suur elumuudatus saab talle raske olema. seepärast loobusin lahkukolimise mõttest eelmisel aastal kui laps pidi kohanema kooli algusega. ja otsisin uut kodu võimalikult vana kodu lähedale,et säiliks võimalus suhelda isaga. Isaga lapsel väga lähedased suhted, kuulab ja aksepteerib teda rohkem, nad ka olemuselt sarnased, isa lapse terviseprobleeme ei tunnista, mis on ka palju pingeid tekitanud. Kuna laps ei ole vanas kodus näinud otsest tülitsemist, vägivalda ega muud otseselt negatiivset, vaid ainult kogenud ehk õnnetut kooselu, siis on tema jaoks raske taibta miks on nüüd äkki kaks kodu...veel raske on asi puhtlogistiliselt. Oleme suhteliselt üksi, ilma võrgustiketa, ja lapse päev näeks praeguse kava kohaselt välja nii. ööbib emme juures(reeglina!), läheb kooli, siis pärast kooli on mingi aeg üksinda vanas kodus ja siis tuleb issi, kes teeb sooja söögi, sest oma eripära tõttu laps sisuliselt koolis ei söö. Siis millalgi jõuab emme koju ja laps saab tulla oma uude koju. lapse jaoks on vana kodu muidugi päris kodu ja tahakski olla ainult issi juures...seda enam, et issil on ka oluliselt paremad tehnikavõimalused(arvuti, teleprogrammid jne), mis tehnikasõltlasest last väga haaravad. Olen mures, et kuidas seda olukorda suunata...töölt varem ära tulla ei saa, last ei taha tundide kaupa näljas hoida(räägin ikkagi sellest, et kord päevas võiks niigi katastroofilise söömisega laps süüa normaalselt sooja toitu), samas on see igapäevane kahe kodu vahet kulgemine ju kurnav ja segadusttekitav. Saan aru,e tlihtsam oleks talle olnud, kui kolimineoleks toimunud kaugele, teise linna vms. nüüd on ta väga segaduses, ja kardan suuri tagasilööke koolis, sotsiaalses suhtlemises onniigi tal väga raske. Hetkel süüdistan end oma otsuses pidevalt. TAhaks siiski objektiivset hinnangut, kas lapse jaoks oleks parem, et ta oleks pigem isa juures(teades, et seal tema probleemid tasapisi süvenevad, kuna isa eeskuju toimib nii + see,et seal ma ei saa enam kontrollida, mis toimub, kas vaadatakse tundide viisi telekat või ollakse arvutis, liikmine, sotsiaalne suhltus ja kõik mu sellele lapsele eriliselt vajalik jääks tahaplaanile), aga laps oleks siiski ühes selges süsteemis...see oli lahendamatu olu olukord, sest ma enam ei jaksanud ka kooselu jätkata, mis ammu oli sisuliselt lõppenud...nüüd süüdistan ennast, et ei pidanud veel 8-10 aastat vastu...Kes peaks siin kehtestama lapse siia-tänna kulgemise reeglid? Laps tahab ise otsustada , kuhu minna, ja selge see, et vana kodu on talle lähedasem ja parem....sest emme lisaks kõigele tahab last ka suunata rohkem sporti tegema, nõuab arvutiajast kinnipidamist jne.
Oma kirjas toote välja, et muretsete väga, kuidas kohaneb teie kaheksa-aastane aspergeri sündroomiga laps elumuutustega.
Iga muutus on stressitekitav ja kohanemine sellega võtab igal inimesel oma aja. Olete põhjalikult ning lapse vajadusi (ning eripära) arvestavalt läbi mõelnud uue elukoha asupaiga (lähedal lapse isale) ning ka lahkukolimise ajastuse (et liiga palju muutusi ei oleks lapsel korraga)- millised tegurid võivad toetada lapse toimetulekut muutusega kohanemisel positiivselt.
Toimetulekut uue elukorraldusega kergendab lapsel, kui seda talle lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Teie sõnul on laps segaduses, miks vanemad enam koos ei ela, kuna suuri tülisid ju teie vahel ei olnud - samas , nagu ise nimetate, ...oli õnnetu kooselu, mis kindlasti ka lapsele tajutav oli. Lapsele mõistab, kui talle rääkida, et ema tundis end kurvana ja ta soovib elada eraldi - aga laps pole selles süüdi, et ema ja isa enam koos ei ela. Kinnitada tuleb, et vanemad armastavad teda alati ja on tema jaoks mõlemad olemas.
Jah, laps vajab mõlemaid vanemaid ja suhet/suhtlemist ka vanemaga, kellega enam koos ei elata.
Süüdistate end ometi kujunenud elukorralduses, kartes, et laps on liigselt (oma olemuselt sarnase) isa mõjusfääris ning et ta soovibki isa juurde kolida (?).
Antud olukord ja teie mõistetavad mured tuleks teil siiski kõigepealt oma eksabikaasaga rahulikult läbi rääkida. Selges minakeeles väljendada oma muresid/hirme, - kirjeldada hinnanguvabalt probleemset olukorda, mis kahju te sellest saate ning mis tundeid see teis tekitab. (vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) Koostöös mehega tehke näiteks kokkulepped arvutikasutuse/telerivaatamise aja osas - ikkagi täiskasvanu on see, kes vastutab lapse tervise ja heaolu eest.
Kindlasti tuleb teil omavahel selgeks rääkida lapse "sinna-tänna kulgemise reeglid", kui seda veel praegu ei ole. Aspergeri jaoks on rutiin ja selgus/kord vajalikud ja toetavad ta hakkamasaamist. Seetõttu tuleks teil tema vanematena luua võimalikult selge ja lihtne (aja)graafik, millal, kui kaua ja kus laps iga päev on ning millega sel ajal tegeleb.
Kuna olete teadlik lapse eripäradest ning teadlikult soovite talle pakkuda võimalusi liikumiseks ja suhtluseks- siis olge endas kindel ning jätkake parimal moel kõige selle pakkumist lapsele.
Jah, lapsele on hea olla ühes kodus/süsteemis- samas ei ole õnnetud vanemad ja kodune õhkkond ühelegi pereliikmele hea. Kui olete vanematena otsustanud, et lapse kodu on ema juures, siis andke talle seda ka selgel moel ja põhjendatult teada.
Samas- ükski reegel pole kivisse raiutud, mis tähendab, et vastavalt lapse kasvades ja olukorra muutudes, saate olla vanematena paindlikud ning kokkuleppeid ka muuta, kui see on mõistlik.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
