Tere,minu mure seisneb selles,et minu 4-aastasel tytrel on suhteliselt tihti vihahood.n2iteks kui lasteaias istub keegi ryhmakaaslane tema kapi juurde,lykkab ta teise eemale,n6 lambist sylitab teise peale v6i n2pistab.kodus kui ei saa m6nikord oma tahtmist trambib jalgadega v6i siis kukub jonnima.lasteaiakasvatajate s6nul on ta yldiselt hea laps,abivalmis ja heatahtlik,aga tihtipeale lihtsalt niisama p66rdub ta tuju ja ta hakkab teisi kiusama.
Kuigi teie tütar on lasteaias kasvatajate sõnul enamasti heatahtlik ja abivalmis, olete siiski mures, miks ta vahel kiuslikkust ja trotsi ilmutab. Näib, nagu poleks selleks mingit põhjust. Sageli nii ongi, et kõrvalt võib nii tunduda, kuid tüdruku poolt vaadatuna oletan, et miski teda piisavalt tugevalt häirib. Võimalik, et enamik ajast ta väga pingutab, et olla hea ja tubli, kuid alati ei suuda. Nii võibki ka tühine asi vallandada juba kogunenud pinge. See on ju ka suurte inimestega nii. Terve tööpäeva tuleb end kokku võttes edukas olla, aga koju tulles, kui enam ei jaksa, ärritab mõni tavaline pisiasi ja see võib vallandada kogunenud pahameele ja pinged – on see siis mure kellegi pärast, hirm, ebaõiglus, ebaturvalisus, rahulolematus oma elus toimuvaga, suhetega, mittemõistmised jne. Alati ei pruugi me aga iseendalegi teadvustada, mis lahti on.
Kuidas aga jõuda selleni, mis tüdrukule raske on? Hea oleks võtta eelduseks, et ta ei ole mitte paha laps, st kiuslik ja pahatahtlik ning ei jonni ilma põhjuseta. Igal käitumisel on põhjus, on see siis nähtav ja arusaadav või mitte. Kellegi lükkamine, näpistamine, jalgade trampimine viitab sellele, et ta seisab enda eest, oma vajaduste eest, kuid ta ei oska seda teisel viisil teha. On ju üsna loomulik ja oluline oskus enda vajadusi väljendada, enda eest seista ning ta vajab abi, et teha seda lubataval viisil, teisi mitte kahjustades. Kuidas on teie tütrel lubatud end kaitsta, mitte nõustuda, saada mõistetud, arvestatud, teha end kuuldavaks nii, et tema vajadusi tõsiselt võetaks? Selle oskuse kujunemisel saate teda aidata nii, et olete tema jaoks olemas ja võtate teda tõsiselt, kuulata teda nii, et ta saaks end väljendada ja tunda mõistetuna. Niisiis, vaja on kindlasti aktiivse kuulamise oskust, tema tunnete aktsepteerimist. Vahel juhtub ju nii, et esimene asi on keelata: ei tohi sülitada, teisi lükata, näpistada, kuid see emotsioon, pinge, häiritus, mis lapses on, jääb alles ja pidevalt suureneb, sest teda ei mõistetud, vaid noomiti. Tulemuseks on see, et ta kogeb, et temaga on miski valesti, ta on halb, et nii tunneb.
Proovida võiks näiteks nii: ma näen, et sa lükkasid teisi ja ma kardan, et teine laps võib viga saada (sellega olete juba reageerinud lubamatule käitumisele). Ma tahan teada, mis sind pahandas? Seejärel keskenduge vaid temale endale, aktsepteerides just seda, mida tema tunneb. Isegi kui te ei pruugi nõustuda kuulduga, on esmatähtis, et ta saab tunda, et võib ilma etteheideteta, st turvaliselt rääkida, et teda püütakse mõista. Kui ühel korral ei õnnestu, proovige veel ja veel. Kui ta kogeb, et tema vajadusi ja tundeid võetakse tõsiselt, saab ta hakata koos teiega arutama, mida võiks teisiti teha (lükkamise, sülitamise asemel). Veel püüdke temaga lihtsalt rääkida, mis päeval toimus, kuidas ta end tundis, mis rõõmustas, mis kurvastas jne. Mõte on selles, et ta saaks arendada eneseväljendust ja keegi mõistab.
Lõpuks tahan veel lisada, et oluline on ka jälgida, mis olukordades tütar näitab agressiivset käitumist, millal on rõõmsam ja rahulikum. Mõtlemisainet võib pakkuda info, mis ajast lapse käitumine ja meeleolu on muutunud ja mis peres, elukorralduses veel on samal ajal toimunud. Kuidas end ise tunnete, kas olete mures ja rahulolematu ja seetõttu on ka lapse ärevam. Kui palju on tütrel võimalusi teiega, teiste lähedaste koos olla, midagi toredat kogeda ja kas see on piisav? Mida rohkem positiivseid elamusi ja lähedusust oluliste inimesega laps kogeb, seda paremini laps end tunneb ja see väljendub ka tema käitumises.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
