Kuidas käitute/ksite teie.... Laps ei söö normaalselt juba 6's päev. Aga muudkui kommi ja mandariini jne kõike head nõuab küll. Teisipäeval mõtlesin, et aitab....kui sooja toitu ei taha, ei saa ka muud. Ja peale seda on laps täielikult ära pööranud. ei kuula enam apsoluutselt sõna: lööb jalaga, sülitab, teeb kõik risti vastu ja karjub. Naabrid mõtlevad juba ma ei tea mida . Lasin tal röökida ja "nõuda" kommi 2h ja lõpuks andis ikkagi ta ise alla. Sõi ühepajatoitu pool taldrikut ära ja ma lubasin tal süüa kommi palju tahab (ega ta eriti ei tahtnudki...2 tk sõi). Kolmapäeval sama asi: nõuab 1,5h mandariini. Rääkisin temaga ilusti, seletasin et kas ta teab miks ma talle ei luba jne. Seda enam läheb ta vimma täis ja hakkab vastu, Paha oled, mine ära....anna mulle mandariini, ei taha süüa jne. Proovib ka vaikselt läheneda ja pool sosinal öelda: tahan mandariini. Ütlen range "EI" ja röökimine taas algab.
Ja jaurab ja jaurab ja jaurab ja lõpmatuseni.. Kui nii edasi, siis ma varsti lähen lolliks (närvid ei pea vastu, tunnen seda). Ja ausalt öeldes ei tea mis selle puhul on õige käitumine !!!!!!!!!???? Palun aidake!!!!!!
Laps 2,8. Kui see "õrn iga....karmid kolmeaastased" on sellised, siis mina vist üksi kasvatades küll kaua vastu ei pea.......Lapse isa töötab Tln's ja seega näeme teda vaid 1-2 päeva nädalas
Räägin ka tänasest päevast: mõtlesime lapse vanaisaga, et teeks sellise mõnusa päeva. Nii, mõeldud,tehtud :alguses läksime metsa, sealt jalutasime mereäärde, lasime liugu jne, kõik oli ilus, tore. Olime u 1h Mereäärest tagasi tulemisel hakkas "asi" peale. Tema enam jala ei taha käia (peale jääl kukkumist) ja röögib, küsin mix sa ei taha, kas oled väsinud või et kardad jälle kukkuda...tema selle peale lööb mind : Rääkisin veel rahulikult, et palun anna käsi, autoni on pikk maa, ma ei jaksa sind tassida: tema viskab end pikali ja karjub. Hakkasin ees minema, ajas ennast püsti ja tuli paar sammu edasi,karjudes muidugi. Kuna endal oli ka külm ja vanaisa sülle keeldus minemast (ta on kõigi peale kuri), võtsin ta siiski sülle ja vedasin autoni...Ja siis....tahtis ta muidugi autos minu süles istuda, mis polnud paraku võimalik, kuna olin roolis. Selline kisa oli, et tundin kuidas silme ees mustaks läks ja viskasin ta auto taha istmele. Ja arvata on, et terve tagasitee oli ainult 1 suur kisa
Ja võin öelda, et ta käitub kõikide inimestega halvasti. Ütleb (minu juuresolekul teistele), et "sa oled paha" või "mine ära"(sedasi kurjalt ja salvavalt, ei oskagi kirjeldada) jnejne..........Sry, aga mul on teinekord täitsa häbi ta pärast, täiesti imelik, aga on...Eriti vanemate inimeste ees, keda ta sõimab ja vehib kätega: mine ära ops:
praeguse hetkeni on asi täielikult kontrolli alt väljunud ja ma tunnen, et ei saa temaga enam hakkama.
Eks oma osa ole ikka sellel "oma minal", mis hirmsasti välja tahab saada ja endast märku anda ja mõnel lapsel on kangem iseloom ka kui teisel ning see ka kisab siis kangemini
Aga üldse mitte süüdistades (ei ole mina selline inimene) tahaksin küsida, kuidas teil on lood kallistamistega, kaissu pugemistega, pea paitamisega? Sellise füüsilise lähedusega? Lihtsalt huvi pärast, et kas seda saab piisavalt, kas teemaalgatajal on selleks aega või kas oli aega, kui ta veel väiksem oli : Kui issi ka ära, ehk on sellisest "tähelepanust" vajaka jäänud :
Konkreetset nõu ei oska anda, sest oma ainuke pojake on veel 1,5-a, aga küllap nõuandeid tuleb ja olge igatahes tublid
Vahepeal on endal sama tunne. Mul on poja kes on 2,6. Need tujud ja nõudmised on meile ka alles tulnud nii 2-3 nädalat tagasi. Eriti raskeks teeb selle et mul on kodus veel 11 kuune poja kes vahel ehmub venna röökimiste peale. Ega ei ole muud kui ignoreerida teda ja mitte välja teha eks siis varsti läheb hoog üle. Minul on sellest suhtes hea elan omamajas ja naabrid elavad küllaltki kaugel.
Ise ma lausa õhutan teda rohkem röökima et vanaisa ei kuule veel jne. Selle õhutamise peale ta leiab et see ei ole enam lõbus ja jätab järele.
Ega mul ei olegi muud sulle soovida kui kindlat meelt ja tugevat närvi ja vastupidamist
Helluse ja sellise poolega peaks meil kõik korras olema. Sest üritan teda alati võimalikult palju puutuda, sülle kutsuda, kui ta istub mu kõrval, siis paitada jnejne, sest ISE ma seda lapsepõlves ei saanud üldse (mu ema on väga külm inimene), meil pole kunagi eriti läbisaamist olnud, seega üritan oma lapsele seda anda niipalju kui ta vajab/tahab!
Vahel mõtlen et see laps oleks nagu ära neetud , suur kurjus ise....
Nüüd reedest on meil väike "kodukorra" muutus. Ema tähelepanu on 99% lapse päralt, kui lps tahab mängida, siis ta saab seda, kui tahab rääkida, ma kuulan (enne oli ikka nii, et kui hea film käis, siis ei lubanud segada jn). Proovin kas see aitab. kuid praeguseni tundub, et tulutult
Lapse jonn on enamusele lastevanematest tuttav nähtus. Ei jonni ainult lapsed vaid ka meie, täiskasvanud, jonnime vahel. Jonni põhjused võibki kaheks jagada: 1) jonn, mis tuleb pettumusest ja vihast ja 2) jonn, mis tuleb hirmust ja segadusest. Kirja põhjal tundub, et teie lapse jonni põhjusteks on tavaliselt viha ja pettumus. Jonni soodustab ka liiga range või liiga leebe ( kõikelubav ) kasvatusstiil. Esimesel juhul tundub lapsele, et tema iseseisvuse saavutamine on ohus ja teisel juhul teab laps, et tema vajadused on kõige tähtsamad ja nõuab nende rahuldamist igal juhul. Viimasel juhul võib uue kasvatusviisi juurutamine ( piiride seadmine, keelamine) kutsuda esile tõsise ja suure jonni. Parim kasvatusstiil on see, kui on leitud tasakaal lapse vajaduste ja vanema vajaduste rahuldamise vahel. Lapse käitumisel on kindlad piirid, kuid need jätavad talle piisaval vabadust, et arendada oma iseseisvust.
Tundub, et teie lapsel esinevad väga tugevad ja kestvad jonnihood. Tavaliselt on sel juhul tegemist aktiivse loomu ja tugeva tahtejõuga lapsega. Jonni puhul kaotab laps enesevalitsuse ja siis ei aita pikk jutuajamine ja keeldude põhjendamine. Aidata võib, kui aitate lapsel teda valitsevat tunnet ära tunda. Kui laps lööb või ütleb, et ma vihkan sind , mine ära jne., siis tuleks säilitada rahu ja talle öelda nt, midagi sellist:" Sa oled tõesti väga vihane" või "Sa pead tõesti maru vihane olema, et mind lööd". See aitab lapsel aru saada, mis temaga toimub ja oma tundeid ära tunda. Kui laps on võimeline kuulama, siis võib lisada, et ma saan aru, et oled väga tige, aga sellegipoolest ei luba ma ennast lüüa. Kui laps jätkab jonnimist ja löömist, siis võib lapse saata teise tuppa rahunema või minna ise ära teise tuppa. ( Lapsed rahunevad üsna ruttu, kui pole publikut, kes tema jonnile kaasa elab. Sellepärast jonnivad lapsed tihti seal, kus on palju inimesi ja valmistavad emale- isale piinlikke momente.) Lapsele tuleb anda selge sõnum, et niipea kui ta on rahunenud, olete tema jaoks olemas. Kindlasti on vaja last kallistada ja kiita, kui ta on jonni lõpetanud. Pärast jonnihoogu unustage see ja ärge sellest enam rääkige. Juhul kui laps võib endale jonni käigus viga teha ( peksab pead vasu põrandat jms., siis ei tohi last üksi jätta. Samuti ei tohi lapsele öelda, et kui sa järgi ei jäta, siis ma lähen ära ( selgitamata, kas tulen ja millal tulen tagasi). Väga oluline on , et säilitate rahu ja räägite kindla ja vaikse häälega. Tean, et see on raske ja pikka aega jonniva lapsega koos olemine väsitab ja kurnab. Seepärast vajate aegajalt võimalust olla lapsest eemal ja puhata. Mõelge, ehk leiate võimaluse jätta laps vanavanemate või sõbranna hoolde ja lõõgastuda. Kasvõi mõni tund SPAs või võimlas või teatrikülastus annab uue jõu.
Kirjutate, et tunnete piinlikkust, kui laps ütleb inetusi vanemate inimeste juuresolekul. Püüdke seda ületada, öeldes endale mõttes, et laps on laps ja tema ei tea, mis on hea, mis halb ja lähtub oma tunnetest. Samuti oleks hea kaaluda, kas osaleda üritustel või minna külla, kui on tõenäoline, et laps hakkab seal jonnima. Võib olla tuleb vältida mõnedes kohtades käimist, et hoida enda ja lapse närvisüsteemi.
Jonni kohta on ilmunud ka mitmeid raamatuid. Külastage raamatukogu või kauplust ja leidke endale lugemist. Raamatutest leiate hulga erinevaid lapsega toimetuleku viise ja saate rohkem teada jonni põhjustest. Ehk aitab teadmine, et jonn on lapse arengu üks osi ja ükskord ta väheneb nii kui nii. Seniks jõudu ja uute toimetulekunippide õppimist.
Eelpoolt spetsilisti nõuannet lugedes tahtsin ka öelda, et olen proovinud lapsele samamaoodi öelda, et mida ta võiks tunda. Meil on lõunaunele minekuga sageli probleeme, nutt jne. Siis proovin ka öelda, et "sa oled küll väga õnnetu, et ei saa mängida, aga kui sa ei tudu, ei jõua sa seda õhtupoole teha".... Tundub, et see natuke aitab jah, kui öelda, mida laps võiks tunda: on ta siis pahane, et mõni suur asi ei mahu väikesest august sisse, on ta kurb jne jne
. Lasin tal röökida ja "nõuda" kommi 2h ja lõpuks andis ikkagi ta ise alla. Sõi ühepajatoitu pool taldrikut ära ja ma lubasin tal süüa kommi palju tahab (ega ta eriti ei tahtnudki...2 tk sõi). Kolmapäeval sama asi: nõuab 1,5h mandariini. Rääkisin temaga ilusti, seletasin et kas ta teab miks ma talle ei luba jne. Seda enam läheb ta vimma täis ja hakkab vastu, Paha oled, mine ära....anna mulle mandariini, ei taha süüa jne. Proovib ka vaikselt läheneda ja pool sosinal öelda: tahan mandariini. Ütlen range "EI" ja röökimine taas algab.
ops: 
