Tere!
Mul on mure oma 5,5 aastase poja pärast. Aasta tagasi avastasid arstid, et tema selgroog on kõver ja sel puhul on väga sobivaks spordialaks ujumine.
Taastusravi basseinis määratud ujumised aga toimuvad nii sügavas vees, et lapse jalad põhja ei ulatu. Basseini vee alandamine sellisele tasemele, et lapse jalad põhja ulatuks, on võimatu. Minu laps aga ei julge sinna basseini minna. Olen ise temaga käinud aasta jooksul ujulas, kus on lastebassein. Seal ta on nõus tulema nabani vette, aga horisontaalasendit ta ikka kardab- isegi koos igasuguste abivahenditega. Ta nagu katsetab isegi korraks ära, et öelda- ma ju proovisin ja enam ei taha.
Nüüd suvel oleme käinud järvedes ujumas väga palju. Ma pole teda sundinud sügavamale vette tulema, olen ainult kutsunud, aga ta keeldub. Tema 3 aastane vend naudib väga ka sügavamas vees olemist ja ujumist. Aga 5 aastane on ikka vaid käpuli kaldal- kõht pea vastu põhja ja kaugemale pole nõus tulema. Jälle oleme alustamas taastusravi poolt määratud basseinitunde. Täna kordus basseinis sama, mis aasta tagasi - poiss istus 30 minutit basseini äärel ja pistis vaid varbad vette. Ei aidanud füsioterapeudi veenmine, ega minu jutt. Mina olin basseinis teda ees ootamas ja olin tegelikult väga löödud, et ta jälle vette ei tulnud. Ma ei teagi kuidas edasi toimida- kas tühistada lihtsalt edaspidised basseini ajad või viia laps vägisi basseini? Kas peaksin lapse eest oma pettumust varjama (tagasiteel ma nutsin ise lausa).
Lapse selgitus on lihtne, ta ütleb, et kardab sügavat vett ja ei lähe sinna basseini kunagi. Isegi see ei aita, kui ütlen, et hoian teda vees süles.
Tegemist on kartliku lapsega. Ta kardab näiteks ka kiikuda. Umbes aasta tagasi saime lahti suuremast hirmust peapesu ees ja ka saunahirmust. Aga päris pingevabad ei ole need toimingud tema jaoks veel nüüdki. Madalamates basseinides meeldib talle väga.
Teie peres kasvab mängueas poeg, kes oma olemuselt ongi tundlikum/kartlikum mitmete olukordade/tegevuste osas.
Praegu olete mures ja soovite teada, kuidas toimida edasi olukorras, kus laps keeldub sügava veega basseinis ujuma.
Laste elus on hirmudel "oma koht", see, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand.
Hirmu tuleb võtta kui inimlikku, loomulikku tunnet. Kui me midagi ei kardaks, oleksime tihti hädaohus.
Inimkonna säilivuse seisukohalt on hirm oluline tunne. Selle vastu pole vaja võidelda, sest hirmudeta elu pole võimalik. Oluline on saavutada kontroll oma hirmude üle, õppida nendega elama ja toime tulema.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida (kui loobuda basseinis käimisest, siis see vaid süvendaks hirmu, kuna soodustaks vältivkäitumist). Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on juba väljendanud, et ta kardab sügavat vett, - võite seda edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Just sügav vesi on siis see, mille pärast ei saa sa basseini tulla." Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on ikka vee sügavus, või hoopis hirm uppuda, vee temperatuur või hoopis midagi muud. Siis saate juba koostöös edasi arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus vette tulema (abivahendid- miks mitte ka näiteks vette kaasa võtta mõni lapse lemmikmänguasi, mis sisendaks talle julgust (ka mõmmi saab hakkama!), soojendusharjutused jne.- julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu (rollimäng- näiteks teeb oma lemmikmänguasjaga kodus vannis ravivõimlemist), ka näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu (sügav vesi?), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures (vaatab ujulas, kuidas teised lapsed ujuvad, teevad vees harjutusi).
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval/tundlikul lapsel eriti raske taluda. Tekkida võivad lisapinged vanema pärast muretsemisega või süütunded (minu pärast on ema kurb ja nutab).
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule, abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.
Meil umbes samasugune teema, aga tegelaseks alles 3-ks saanud tütarlaps, kes suvel põlvini vees komistas ja selili vette kukkus ja nn. uppuma hakkas. Sain lapsel viimasel hetkel käest kinni ja tõmbasin vee alt välja.
Lasteaias hakkab nüüd septembrist basseinis ujumine, aga laps kardab nüüd peapesu nagu tuld. Vees suplemas ei ole peale seda õnnetust käinud (ilm läks käest ära). Peapesu ikka teen talle pika veenmisega ja usalduse võimisega ja peegeldades nagu te siin kirjutanud olete, aga tulemus on ikka nagu tapaks siga. Tean, et see usalduse tagasi saamine vee teemadel on pikk protsess, aga kuidas ning millist hüva nõu saan anda kasvatajatele, kes temaga septembrist ujumistundides käima hakkavad?
Mida väiksem laps, seda mängulisemalt tuleks temaga hirmu tekitaval teemal toimetada. Kui laps pelgab peapesu, võiks proovida nii, et laps peseb alustuseks koos emaga oma lemmikmänguasja/nuku pead ja rääkida:"... oi kui tore... nukule meeldib...vesi läheb ka üle näo!...nuku on julge, nii lõbus!...nuku naerab ja mängib vannis...jne.". Siis võiks teinekord laps ise seda mängu mängida, sealt edasi nukk vanni ja seal peapesu... ja loodetavasti siis ka väikepiiga enda peapesu rõõmsamas meeleolus.
Kui on teada, et ujumistunnid tulemas, võiks koos lapsega seda basseini külastada (miks mitte esimene kord lihtsalt vaadata koht üle, rääkida ujumistreeneriga- tuttavaks saada, siis on lapsel koos rühmaga lihtsam juba tuttavasse kohta ja tuttava inimese juurde minna). Käia isegi paar korda, ka ujumas- laps võib algul pealt vaadata, edaspidi jalgupidi vees- peamine, et koht saaks tuttavaks ning julgeks vette minna.
Kindlasti jagage kasvatajaga oma muret ning arutage, mida kasvataja saaks selleks lapsega (tegelikult kuidas toimub kogu rühma kolmeaastaste põnnide ettevalmistamine?) teha.
Arvata on, et kasvataja/treener ei jõua basseini ääres teie lapsega individuaalset tööd teha, kui ülejäänud ootel, seega tuleks suurem ettevalmistus oma tütrega teha ikkagi teil lapsevanemana.
Tere!
Olen 18 aastane neiu ja mul on tohtu hirm ujumise/uppumise ees, mul justkui tekiks sügavas vees paanika. Ei julge üldse ujumas käia, kuigi nooremas eas olin nagu kala veel, ujusin väga pikkasid vahemaid.
Kas oskate öelda, kuidas ja kust ma peaksin sellise asja jaoks abi otsima? Soovin oma hirmust üle saada, olen proovinud vähe haaval ujuda sügavas vees, kuid hirm justkui suureneks üha enam.
Minu laps saab juba neljaseks ja tema ei ole kunagi tahtnud pead pesta, samuti on kisa taevani. Ei aidanud veenmised, peegeldamised ega midagi. Vannis olla talle meeldib(s) ja samuti madalas basseinivees, järves, meres. Mind päästis see, et andsin talle vanni tassi, millega ta mängis ja nii muuseas hakkas sellega endale vett pähe valama. Ning nüüd ei ole mingit probleemi pead pesta, lausa nõuab, et peseme täna pead ka ning on nördinud kui "ei" ütlen. Ehk on võtmesõnaks mängulust.....
Teie hirm ei ole kaasasündinud (nagu näiteks ämblikuhirm), vaid on tekkinud mingi sündmuse/ajendi tagajärjel. Kirjutate, et lapsena nautisite ujumist, nüüd aga on teil suur hirm vee/ujumise/uppumise ees.
On leitud kokku kolm ülemäärase hirmu tekkemehhanismi:
1. Inimene puutub kokku ohtliku olukorraga, saab näiteks koera käest pureda, ja tekib tingitud hirm koerte ees – nii kui koera näeb, käivitub mälestus hammustustest ja inimene kardab seetõttu koertega kokku puutuda. Kas teiega on juhtunud vees midagi hirmutavat?
2. Inimene näeb pealt, kuidas kellegi teisega juhtub mingi dramaatiline sündmus. Ta jagab sisimas seda kogemust ja hakkab sama situatsiooni kartma. Kas olete juhtunud pealt nägema veega/uppumisega seotud hirmutavat olukorda?
3. Osal juhtudel ei peagi inimesel olema otsest kogemust hirmuallikaga. Piisab, kui ta näeb telerist/raamatust, kuidas näiteks mürkmadu saaki püüab, tapab ja sööb. Inimene integreerib nähtu oma mõtteisse ja kombinatsioonis bioloogilise ärevusvalmidusega (osad inimesed on sünnipäraselt kõrgema ärevusega) ongi alus uue foobiku (foobia- liigne ärevustunne olukordade/nähtuste/elusolendite ees, keda tajutakse tegelikust ohtlikumatena) sirgumiseks olemas.
Oluline on teada, et hirmuobjekti vältimine vaid suurendab hirmu ja veekartus, nagu teie puhul- vaid kinnistub. Seega, hirmu vast saab vaid sellele vastu astudes, sellega tegeledes.
Nimetate, et püüategi tasapisi hirmust üle saada (väga mõistlik!), võiksite seda teha basseinis, treeneri toel. Basseinis järelvalve all on uppumise võimalus imeväike.
Samuti võib soovitada konsulteerimist kognitiiv-käitumusliku terapeudiga, vaadake: www. sensus.ee Nimetatud teraapiasuund tegeleb väga edukalt inimeste erinevate hirmudega.
