Tere! Palun aidake veidikenegi lahti harutada mõistatust, mis mu lapsega toimub !
Mu äsja 5aastaseks saanud tütreke tundub oma väga lepliku 3 aastase vennaga käitudes mulle kohati vägivaldne olevat.
Ta nimelt kasutab kavalalt ära väiksema venna heatahtlikkust ja käseb tal teha enamasti asju, mida tüdruk ise ei julge, esimesena. Või käseb teha teadlikult, ise muiates, ette aimates, et see võib valus olla, väga ebameeldiv olla, või et ei tea mis üldse juhtuma hakkab kui.... Õnneks on olnud esialgu kõik lapseliku uudishimu piires.
Kuigi mul oli ka juba kahtlusteks põhjust. Näiteks keerab ta kraanist vee lahti , ise ei julge katsuda, tuleb sealt külma või kuuma parajasti ja käseb vennal enne käed pesta (õnneks on juhtunud 1 kord, ja nüüd kontrollin alati vett).
Või käseb nt vennal mingi kavala jutuga aias ämblikuvõrgust läbi minna(väiksem ise ei märganudki ämblikuvõrku) Või nt. talvel mina ootan pika-pika kelgumäe all, et lapsed kinni püüda, usaldades tütre 3aastase vennaga mäele ronima. Rääkisin ja seletasin et laseme liugu poole mäe pealt, vennake on liiga väike ja pealegi, ei tea ette millise hoo võib kõrgemalt sisse saada, kas suudan kinni püüda. Ise olen üsna kaugel allpool ja ei saa midagi teha, hõigun et ära mine edasi enam, ikka veab venna kõrgemale ja lükkab hoo väiksemale sisse....väiksem muidugi paha ei osanud aimatagi. Püüdsin lapse ilusti kinni aga tüdrukutirts ise sealtsamast alla lasta ei julgenud, tuli poole mäe peale tagasi ja lasi sealt alla. Olin päris hirmul, kuhu väiksema lapse kelk võib suuna võtta .
Täna voolas mu karikas täis, asi on mu jaoks juba väga kahtlane.
Minu silme all juhtus selline lugu - tulime pojaga mängutuppa köögist, tütrele meeldib väga nukunõudega lauda katta ja kutsub meid alalõpmata sööma ja teed jooma. Minul olid seekord omad tegemised seal toas aga poisi kutsus ta mahla jooma, väga innukalt. Tal oli nimelt mingi päris jook seal tassikese põhjas.... Hakkasin jälgima, mis toimub , sest ma pole lubanud vedelikke tuppa tuua (õues ja vannis mängivad selliseid mänge)
Kõik käis väga kiiresti, 3 aastane maitses ja tütar aina muigas ja pugistas omaette muheleda. Sain aru et midagi on viltu.
Küsisin tütrelt - mis sa kallasid sinna ? Et palun ütle, mis seal sees on ?
Õnneks ta vastas, et - PISSI ! Vabandan nüüd enda reageeringu pärast, aga see oli mu jaoks shokk, kuulda sellisest jultumusest ja ma tutistasin teda. Sain pärast tutistamist loomulikult aru, et see tutistamine ilmselt ei selgitanud ega lahendanud mitte kuidagi asja. Selgitasin mõned minutid hiljem, rääkisin, küsisin. Seda tegi ka lapse vanaema, kes oli ka siis majas.
Mõtlen, et anda pissit oma kõige lähedasemale, kes mängides pigistab kõikide käsutamiste kohalt silma kinni, kes on alati tema poolt ja ootab teda, kui teda kodus pole....eriline jultumus, või kuidas peaksin suhtuma ? Laste mängud kestavad tavaliselt niikaua, kui poja enam ei taha käske täita ja tahab Oma Mängu mängida. Muidu on tüdruk super ideede genereerija. Hetkel on neil mõlemal" pissi ja kaka" jutud. Ise naeravad nii tohutult selle üle, kui neid sõnu ütlevad.
Lapsed televiisorit ei vaata, meil ei olegi seda. Vanaema juures natuke näevad mõnikord ka uudiseid, kuigi olen keelanud ema, sest sealt võib tulla vägivalda. Õnneks seda juhtub vähe, ja üldiselt püüab ema hoiduda laste sealolles tv vaatamisest. Kui nad midagi näevad, siis järelvaadatatavaid lastesaateid internetist, etv-st näiteks. Ja lapsesõbralikke multikaid youtube`st, milles olen kindel. Üldiselt nad ei nurise, sest me ise ka ei vaata televiisorit.
Küsin siis asjatundjalt, mõnelt psühholoogilt ehk, et milles võib asi olla, mis suunda mõelda, et tütreke nii rumalasti vahepeal oma kõige armsama mängukaaslasega käitub ?
Teil on tekkinud oma laste käitumist vaadates segadus. Tahaksite leida veel võimalusi, kuidas oma vanema lapse käitumisest mõelda. Olete mitmeid kordi märganud, kuidas vanem laps ei käitu teie arvates kuigi hoolivalt nooremaga. On päris loomulik, et emana on valus näha seda, kui üks laps teisele haiget teeb ega hooli nii nagu teie ise. Julgen siiski oletada, et teie vanem laps käitub igati normaalselt, sest vanematel lastel ongi tavaliselt nooremate suhtes erinevaid tundeid. On tavaline, et lisaks armastusele ja rõõmule tekitab noorem laps vanemas ões või vennas ka pettumust, kadedust, kurbust jne. Väga hea on see, et te märkate laste omavahelist suhtlust ning tahate mõista nende vahel toimuvat ning aidata neil paremini suhelda.
Kirja lõpus ütlete, et väike vend on suuremale õele kõige armsam mängukaaslane. Selliste hinnangute kasutamisega tasub olla ettevaatlik, sest õdede-vendade vahel on loomulik tunda ka kadedust ning seetõttu ei ole õed-vennad alati teineteisele kõige armsamad mängukaaslased. Tihti on aga vanematel just selline ootus, mis omakorda tekitab lastes trotsi. Kui laps ei saa oma ebameeldivaid tundeid väljendada ega leia mõistmist, siis võivadki allasurutud tunded tekitada agressiooni ja varjatud kättemaksu. Seega on oluline märgata ja anda võimalusel ka vanemale lapsele teada, et mõistate tema frustratsiooni või pettumust, mida ta vahel väiksema suhtes tunneb. See on normaalne. Vahel tuleb sõnastada suurema lapse tundeid kuidagi nii: „ma saan aru, et vahel sulle ei meeldi, et väike saab olla nii palju emme/issi süles“. Mida rohkem saab laps sõnadega oma ebameeldivaid tundeid väljendada ja olla seejuures mõistetud, seda vähem tuleb agressiivsus käitumise kaudu välja.
Te mainite, et kõik käitumised on jäänud siiski lapseliku uudishimu piiridesse. Seetõttu, ma ei kiirustaks nimetama lapse käitumist vägivaldseks. Mitmete asjade suhtes on meil, täiskasvanutel, oma selgelt väljakujunenud hinnangud, kuid lastel neid veel ei ole. Näiteks, pissi ja kaka teemad ongi teatud vanuses väga põnevad ja tekitavad uudishimu. Mõne aasta pärast saab lastele juba selgeks, mis need on ja kuidas on sobilik ja mõistlik käituda.
Üldiselt võib öelda, et on tavaline, et vanemat last hakkavad ema-isa pidama „suureks“ ja mõistlikuks ning on oht, et tekivad ootused, millele laps ei suuda tegelikult vastata. Kui laps tunneb, et ta ei vasta vanemate ootustele ega saa seetõttu piisavalt positiivset tähelepanu, siis võibki ta hakata vanemate tähelepanu otsima läbi negatiivsete tegevuste. Laps vajab, et vanemad märkaksid ja annaksid oma tähelepanu – olgu see siis positiivne või negatiivne. Kui te ei taha, et kirjas kirjeldatud käitumised jätkuksid või süveneksid, siis ei tasu anda sellistes olukordades lapsele ka liigset tähelepanu. Tuleb katkestada rahulikult tegevus, mis kellelegi liiga teeb ning sõnastada enda või väiksema lapse tundeid. Näiteks: „Ma ei taha, et ta pissi jooks“ või „ma ei taha, et ta oma käe siis vee alla paneb, sest kuum vesi võib kõrvetada ja tal on siis valus“. Mida suuremaks kasvab väiksem laps seda, paremini oskab ta ise oma tundeid ja vajadusi väljendada. Ideaalis võiksid lapsed ise oma piire ja vajadusi väljendada. Vanemad võiksid olla laste võimalike probleemide vahendajad, mitte lahendajad.
Kokkuvõtteks toon Aletha Solteri (raamatu „Nutt ja jonnihood“ autor) sõnad: „Oluline on olla teadlik tõsiasjast, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab.“ Kui laps hakkab muutuma agressiivsemaks või käituma pahatahtlikult, siis tasub seda võtta märgina, et mingid lapse vajadused on jäänud tähelepanuta ja on rahuldamata. Kuuldud ja mõistetud olemine on tavaliselt üks olulisemaid vajadusi, mis kipub argitoimetuste saginas jääma rahuldamata. Aktiivse kuulamise kohta saate lugeda meie kodulehelt (www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) või T. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
