Mure pere vanima lapsega 5 aastase poisiga. Kaua aega olnud ainukene ja nüüd saabus nö lisa. Pikalt sai ka ette seletatud, et suvel tuleb venna või õde juurde ja laps neid väga ootas. Ka hetkel nagu ei tähelda armukadedust, st tahab aidata paitada jne.
Mure aga käitumise osas. Aegaajalt kui midagi ei meeldi või ei saa hakkab kriiskavalt karjuma, trampima, peksab rusikatega jne. Igati provotseerib a la kui me nüüd sinna ei lähe siis ma löön, sülitan, löön autot, määrin vms.
Olen üritanud lihtsalt ignoreerida sellist käitumist kuid kahjuks see ei anna tulemusi, ta lihtsalt ei jäta järgi enne kui reageerid kuidagigi.
Samuti oli kodus vits mida ta kardab kuid viimasel ajal kardan nüüd mina ka seda kasutada, sest laps läheb ikka väga hüsteeriasse ja ka see nagu ei ole lahendus. Korra ka öösel üles ärganud nutuga: emme ei tee haiget.
On päevi kus kõik on korras, ei ole nagu midagi, saame kõik tehtud käidud oldud ja siis päevi mis kohe algavad valesti. Täna hommik keelduti kategooriliselt lasteaeda minekust et miks tema kogu aeg peab ning tema ei lähe ja kõik. (läks 3 korda see kuu)
Lapsel oleks nagu meeletu tähelepanu vajadus, kui rääkida telefoniga või kellegiga tänavalt peab ta kohe kindlasti hakkama vahele rääkima. Olen proovinud küll nii et oota ma räägin ära ja siis on sinu kord, kuid kahjuks seda alati ei kuulata ja ta ikka segab kõikvõimalikel viisidel.
Oleme täheldanud, kui laps ei maga öösel ilusasti, st niheleb õhtupoole ööd siis ka järgmisel päeval on nö paha päev.
Kui lapse käest küsida miks ta nii teeb siis vastab et keegi ta peas käsib nii teha,...
Kuidas käituda, sest tunne on et see käitumine vaid süveneb ja oleme täitsa nõutud?
Kas võib olla ka seotud mingil määral ka lapse enda tervisliku seisundiga, hetkel mandlid kogu aeg põletikulised ja juba mitu opi edasi lükatud sest liiga põletikus ja tüsistuste oht suur.
Teil on mure oma esimese lapse pärast. Perre on hiljuti sündinud beebi ja ja teie 5 aastane poeg käitub teile arusaamatult. Olete kasutanud ka vitsa, kuid siiski mõistnud, et see ei ole mõistlik.
Teil on tõepoolest õigus, lapse löömine või ka ähvardamine ei ole üldsegi mitte lahendus. Lapse stressi allikad erinevad täiskasvanute omadest päris palju ja tõenäoliselt on neid märksa rohkem kui täiskasvanutel. Stressi allikateks võivad olla haigestumine ja halvasti tundmine, vanemate tülid, täiskasvanute kõrged ootused, emotsionaalne eiramine, füüsilise kontakti puudumine, vastamata küsimused ja informatsiooni puudumine, elumuutused ja loomulikult ka uue lapse sünd peresse ja tegelikult ka mustmiljon muud asja. Lisaks võimalike stressiallikate rohkusele on lapse eripäraks see, et ta tunneb erinevaid tundeid nagu hirm, ärevus, segadus, masendus, kurbus, pettumus, tunne, et teda on reedetud, tunne, et ema armastab kedagi teist rohkem jne. Paraku on nii, et laps küll tunneb neid raskeid tundeid, kuid ta ei oska neile veel nime anda. Kuna lapsed on ka päris palju erinevad, siis mõni käitub need ebamugavad tunded välja endassetõmbumisega või üliaktiivse ja rahutu käitumisega või jonnihoogudega, mõni aga isegi haigusega. Lapsevanema roll on siinkohal märgata, võimalusel vähndada stressialikaid ja mis on kõige olulisem, tuleks püüda lapsega rääkida ja eelkõige teda kuulata ja püüda mõistatada, mis tekitas lapses ebamugavustunde.
Olukorras, kus laps on endast väljas, on tõenäoline, et kipute ka ise emotsionaalselt reageerima. Paraku ei tule sellistes olukordades häid lahendusi. Öeldakse, et lapsevanema roll ongi tihti lapse halbade tunnete talumine. Kui laps käitub halvasti, siis esmapilgul tundub, et see on suunatud lapsevanema vastu, kuid tegelikkus on see, et ta ei tea ega oska oma ebamugavustundega midagi muud peale hakata. Kui lapsevanem jääb rahulikuks ja püüab mingil kombel last rahustada, siis mõne aja pärast tekib olukord, kus on näha, et tunnete intensiivsus on lapsel vähenenud ja ta on juba võimeline teile tähelepanu pöörama. Kummarduge tema tasemele, kükitage või istuge koos diivanil ja lihtsalt proovige tema tundeid peegeldada, lapsele nende tunnete väljendamiseks informatsiooni ja sõnu anda. Näiteks: Sulle tundub, et on ebaõiglane, kui väike õde/ vend saab emaga koju jääda, aga sina pead lasteaeda minema? Sa oled kurb, sest tahaksid , et emme ainult sinuga oleks? Niiviisi saab laps oma segastele tunnetele nimed ja see kergendab tema emotsionaalset seisundit. Pealegi tunneb ta, et teda on mõistetud või vähemalt püütud mõista.
Kui perre sündis beebi, siis kindlasti on olukord muutunud. Tähelepanu, mis varem oli ühe lapse jaoks, tuleb jagada nüüd kahele ja loomulikult nõuab vastsündinu palju energiat. Te mainite, et olete oma vanemale lapsele rääkinud, et õde/ vend sünnib. Poeg näitab natuke ka hoolivust selle väikese olevuse vastu. Reaalsus tema jaoks on siiski see, et ta sattus olukorda, kus üsna äkki ei ole ema enam ainult tema päralt. Võib olla ka teie ise ootate oma vanemalt lapselt juba vanema vennana käitumist. Tundub, et talle peaks natuke rohkem aega andma, et ta saaks oma uue rolliga leppida. Võib olla saaks isa rohkem suurema pojaga tegeleda, et laps mõistaks ajapikku, et ta on endiselt väga väärtuslik, ehk isegi nii väärtuslik, et isaga koos meeste asju ette võtta. Siis tuleb ka vanema venna roll kergemini.
Küsite ka, kas lapse tervislik seisund võib mõjutada tema käitumist. Jah, kindlasti võib sellel olla oma mõju. Isegi täiskasvanu, tundes end ebamugavalt, on märksa pahuram kui tervena olles. Samas võib lapse tervislik seisund olla mõjutatud ka emotsionaalsete stressorite poolt.
Jaksu, kannatus ja rahu teile mõlemi lapse toetamisel, kasvatamisel.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
