Tere! Minu 3 aastane poeg on hakanud nokut katsuma. Füüsilist probleemi ei tundu olevat. Olen lugenud , et tegemist võib olla nn turvatundega, mida ta seda tehes saab. Kuidas oleks võimalik teda sellest harjumusest loobuma panna?
Mõtlete selle üle, mida võiks tähendada see, et teie 3-aastane poeg oma nokut katsub. Inimene, ei suur ega väike, ei tee midagi niisama, inimene käitub vajaduspõhiselt. Üks lapse arengulisi vajadusi on iseendast paremini aru saada, iseend, ka oma keha tundma õppida. Juba väga väikesed lapsed avastavad oma keha uurides, et kehal on tundlikke kohti, mille puudutamine on mõnus. Nii et osati on väikelaste seesuguse käitumise taga ikka eneseavastamine ja -uurimine. Seetõttu ei ole ka tarvet last keelata, ammugi ei maksa riielda ega hukka mõista.
Keelamise ja tähelepanu juhtimise asemel ebasoovitavale käitumisele saab lapse kohe kaasata mingisse tegevusse, st tähelepanu ümber suunata, eelkõige tuleb aga uurida käitumise tagamaad. Loomulikult saate ka mainida, et igal inimesel on intiimsed piirkonnad, mida teistele ei näidata – see selgitus peaks olema lühike ja lapsele mõistetavas sõnastuses.
Olete lugenud, et see käitumine võib olla seotud turvatundega. Jah, on väga mõistlik alati püüda näha lapse käitumise taha, mõelda sellele, milline lapse vajadus võib olla katmata, sest käitumine on alati teeviit sügavamate põhjusteni. See on ka põhjus, miks keelamine on tulutu: laps võib riieldasaamise hirmus küll vanemale mittemeeldiva tegevuse lõpetada, kuid vajadus on endiselt katteta.
Lapsed elavad oma pingeid välja eri moodi, vahel on maanduseks oma suguelundite puudutamine, enda hõõrutamine vms. Pinge vajab ju maandust. Vahel teevad lapsed seda nutmise asemel, juhtub, et lapse elu ongi rõõmutu ja seesugune käitumine on lapsele lihtsalt lohutav. Või ka turvatunnet pakkuv, nagu te isegi välja tõite.
Kõike seda, mis lapsel võib puudu olla, saavad väikelapsele pakkuda tema vanemad. Laps vajab piisavalt und ja eakohaseid tegevusi: mängimist, müramist, piisavalt naermist ja nutmist, õueskäimist, ja loomulikult issi-emmega koosolemist. Lapsele on äärmiselt oluline piisav emotsionaalne kontakt ja tähelepanu.
Lapsel on vaja tunda, et ta on armastatud ja hoitud just sellisena, nagu ta on. Eriti tähelepanelik tasub olla lapse emotsionaalsete vajaduste osas. Oluline viide on nutmine. Kas teie lapsel on lubatud nutta? Nutt on väga oluline emotsionaalse pinge alandaja, seda ei tohiks keelata ega takistada. Oluline on aktsepteerida lapse tundeid: ma saan aru, et sa oled kurb; ma mõistan, et sulle ei meeldinud, ma saan aru, et sa oled pahane, kui ma ei lubanud jne. Laps ei saa ise oma tunnetest aru ega suuda neid reguleerida, seda ta õpib tasapisi vanema toel. Juhtub, et laps hakkab tegema mingit sundtegevust (nokut näppima, küüsi närima, end kõigutama jms) just nutmise asemel, et ennast rahustada, sest ta tajub isa-ema aktsepteerimatust. Tundeid tühistavad märkused räägivad lapsele sellest, et temaga on midagi valesti. Aga ei ole ju valesti – sest tunded lihtsalt ON.
Kõige tähtsam selles olukorras ongi saada aru, mis last häirib ja pingestab ning püüda ärevuse allikaid eemaldada.
7 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
