Mida teha, laps tuleb koju ja kui ma küsin, mis hindeid ka said, siis juba tean, et kui ta ütleb, et ei saanud midagi, läks normaalselt, siis tegelikult tuleb välja, et sai 3 või isegi 2.
Mingi hetk avastasin selle valetamise e-kooli kaudu ja nüüd küsin kõigepealt ja siis lähen luuran e-koolist ja siis kui avastan, et ta on jälle valetanud, siis tavaliselt pragan temaga. Ei mingit muutust. Olen selgitanud, et valetamine on halb ja ähvardanud, et kool jääb pooleli ja... Ikka sama
Arvan, et su laps valetab hinnete kohta kartuses pragada saada.Ega sellest pragamisest ju miskit kasu pole olnud? Võibolla räägid temaga sobival momendil sellest miks tal kolmed on ja kuidas seisu parandada. Kas on viga laiskuses või ta tõesti ei oska ? Mitmendas klassis ta sul käib? Pane rõhk rohkem koduste ülesannete kontrollile ja ära hinnete kallal niiväga nääguta. No ja kolmed pole veel maailma lõpp..
Minu laps ei kannata silmaotsaski kui lähen küsima, kas sul kodutööd tehtud või üritan midagi kontrollida. Kohe läheb turri. Seega ma oma nina sinna enam ei topi. Samas hinded pole kah suuremasi kiita. Kas oleks õige sundida last õppima kui ta seda ise ei tee?
Hinded on lapse enda jaoks samuti mureks. Ta ei mõtle küll sellele, mis temast tulevikus saab (seda ei maksa temalt veel nõuda), aga ta mõtleb sellele, mida arvavad temast vanemad. Vanemate heakskiit on väga tähtis ja lapsed tahavad teha ju ikka nii, et täiskasvanute tähelepanu ja heakskiitu saada. Kui hinded juba kaua halvad ja pidevalt laps pragada saanud, siis tekib käegalöömine ("ah, ma nagunii olen rumal ja kogu aeg saan pahandada!")
Ähvardamised ja karistused panevad lapse valetama, päevikust koduseid töid kustutama jne. Nemad veel ei mõtle sellele, et valel on lühikesed jalad.
Kui hinded lähevad kehvemaks, siis tasub kohe oma muret väljendada. Näiteks "Ma märkasin, et Sul on hinnetega mure. Ma hea meelega arutaksin Sinuga, et mis juhtunud on. Ehk leiame koos lahenduse ja ma saan Sind selles probleemis aidata".
Kui puudub huvi õppimise vastu, siis sundida ka ei saa. Mida enam sunnime, seda vähem huvi. Siin ei aita ka see, kui rõhume tulevikule ("jääd töötuks", "elad prügikastis", "ei saa paremasse kooli sisse"). Jällegi võiks proovida mina-sõnumeid, et väljendada muret ja tunda huvi, mis lapsega toimub. Siis on tõenäosem, et me saame teada, kuidas laps ennast tunneb, saame koos lapsega lahendusi otsida ja kokkuleppeid sõlmida (näiteks iga päev õpid sellest kellast selle kellani).
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Üks mõte veel. Kui ma olen tööl ja minu ülemus astuks minu tuppa ja hakkaks mind "üle kuulama", et mis mul kõik tegemata või tehtud on või veel hullem, haaraks minu laual oleva olulise kausta ja hakkaks seda lappama, siis ma väga suure tõenäosusega tunneksin ennast hästi halvasti (alandatuna, süüdi olevana jm).
Laps (eriti teismeline) tunneb ennast isegi väiksema kontrollimise tõttu sarnaselt (seda on öelnud lapsed ise). Muidugi peab jälgima, mida laps teeb, aga see võiks toimuda koostöös. Võrdsem suhe lapse ja vanema vahel tekib siis, kui anname talle teada, et tema õppetöö meid huvitab ja me usaldame, et ta saab õpitud, aga tahaksime teada ka seda, kuidas tal läheb.
Kui laps on siis ikka veel trotsis ja tige, siis tasuks kasutada aktiivset kuulamist, et jõuda murede tuumale lähemale.
Sama mure siin ja juba mitu aastat. Laps hetkel 12-aastane ja õpib vaid siis, kui teda teleri või arvuti eest üles "äratada" ja paluda tal "vaadata", mis õppida on. Ta on ka ise tunnistanud, et ei viitsi õppida, kui oleme püüdnud arutada, et mida siis teha, siis ta ise ei oska ka midagi arvata. Lihtsalt laisk? Sest kui käin talle närvidele (nädala lõpus ju näen päevikust, mis tööd on tulemas uuel nädalal. kui ta ikka ilusti on viitsinud päevikut täita), et "õpime koos", siis saab veel asja vahel. Aga kui on mingi halb hinne olnud, siis valetab lihtsalt. Samas ma ei pahanda väga nende halbade hinnete pärast, aga ma ei saa ju ometi kiitust ka ohtralt jagada, kui 3x parandatakse kahte ja siis lõpuks saab parandatud. Pealegi ma ei tea kunagi täpselt ta hindeid ja ei tahagi ta järel luurata.
Oleme kõik oma teada variandid ära proovinud, et sellest laiskusest lahti saada- aga ei midagi. Kuidas panna laps tundma veidigi kohusetunnet oma asjade korrashoidmise vastu?- Kuidas teha talle selgeks, et aitame alati, tulgu ja öelgu ainult? Rääkinud oleme nii palju sellest, et mul varsti tunne nagu suu kukuks peast ära- see jutt on ennastki ammu ära tüüdanud. Lahendust pole siiani leidnud- igal veerandil näen õigeid hindeid vaid hinnetelehel ja siis kokkuvõtet tunnistusel... VÄGA- VÄGA suur mure sellega meie majas
Selline olukord on tõesti abituks tegev. Ja mitte ainult vanemad ei muutu abituks, vaid laps ise. Tundub, et olete omalt poolt juba väga palju teinud.
Küsiks lisaks, et mis hetkest lapsel vähenes huvi õppimise vastu ja mis ainetes see nii on? Võib olla ka nii, et lapsel on tekkinud teadmistes lünk ja see ei lase tal enam edasi asjadest aru saada. 5 klassis läheb näiteks kooliprogramm veidi keerulisemaks, samuti muutub klassijuhataja ja tulevad juurde uued aineõpetajad (lapse jaoks on see suur muutus). On üsna sage, et laps ei saa siis aru, mida temalt nüüd oodatakse ja kuidas ta õppima peaks. Võiks vaadata ka seda, kas laps üldse oskab õppida. Õpioskused ei tule iseenesest, neid peab õppima ja koolis seda sageli ei tehta.
Kui ainetest arusaamisega on raskusi, siis ei taha ju õppida. Milleks teha asju, mis on rasked ja nõuavad suurt pingutust. Samuti ei taha siis oma asju korras hoida ja kõik jääb lohakile. See ei ole laiskus, vaid madal motiveeritus, mis tuleneb ebaedu kogemusest.
Ehk aitaks see, kui uurite õpetajatelt, kuidas laps tunnis on, mis ainetes on näha, et tal tähelepanu hajub, mis ainetes on ta kiire taibuga jne. Lapse kohusetundele mõjub hästi kodu-kooli tihe koostöö. Teadmine, et ema-isa saavad mu hinded teada ja suhtlevad mu õpetajaga, paneb lapsi rohkem tööle. See ei ole lapse järel nuhkimine, vaid väga normaalne ja lapsele vajalik toetus. Alati tasub kooli suhtes oma initsiatiivi üles näidata ja võtta ise õpetajaga ühendust.
vabandan, et nii hilinenult lugesin, ent suvi oli väga töine ja meie peres on väike õde ka, nyyd jälle juhtusin siia ja lugesin alles vastust.
Koostööst kooliga niipalju, et tegelikult on õpetajatega suht raske kontakti leida- kõik aineõpetajad on ju erinevad ja ei ole kahjuks olemas koolis võimalust nendega tutvuda, ammu siis kontakti saada. Nad on niivõrd hõivatud tööpäeval ja peale tööpäeva on ju loomulikult igayhel oma elu ka- kes olen mina, et lähen õpetaja vaba aega oma lapse probleemidega segama?
Siiski, läbi raskuste hakkasin suhtlema yhe õpetajaga, kui lapsel hakkas selles aines tunnistusele 2 kiskuma- ei osanudki teisiti, kui lihtsalt proovisin kooli kodulehel olevale meiliaadressile kirjutada ja õnnekombel oli see noor ja tore õpetaja. Vastas kohe kiiresti ja oli yllatavalt suhtlemisaltis- saime kokku ja arutasime probleeme ja hiljem kui mingi jama tekkis jälle hinnetega, siis ta kohe andis mulle e-posti teel teada ja hoidsime niivisi yhendust. Sellest õppeaastast on aga lapsel selles aines uus õpetaja ja kui aus olla, siis ega ju ometi iga õpetajaga suuda niivisi läbi käia pidevalt. Tegelikult on mul niisuguse suhtlemisviisi puhul ka väheke paha tunne- nagu ma ei usaldaks oma last ja kogu aeg justkui kontrolliksin teda ta selja taga. Vaja oleks ju, et ta ise areneks oma tegude eest vastutama- koolitykid ja kõik konkreetselt temaga seonduv on tulevase elu vastutusekoorma jaoks justnagu paras arenguetapp?
Sellest ajast mõeldes, kuna hinded viletsaks läksid- mingit otsest "pauku" nagu pole olnud, vahelduva eduga ja ebaeduga on ta õppinud väikesest peale. Võib isegi öelda, et puudu pole olnud mitte teadmistest ja taibust, vaid pigem kohusetundest just. Ja sel puhul olen lohutanud end ikka- kui olen piisavalt järjekindel, siis see areneb temas ja kui ta seda ei osanud algklassides, ehk siis ikka õpib. Ise kyll nagu näitan suht järjekindlalt ka eeskuju- kui ikka miski kasvõi väga suur projekt või ettevõtmine saab alustatud, pingutan pidevalt kuni nö "võiduka lõpuni". Seega ka negatiivset eeskuju ei oska kusagil näha- on see siis niimoodi kaasasyndinud kohusetundetus või? Samas oskab väga hästi tegutseda valdkondades, mis teda huvitavad- leiab, kuidas midagi korraldada- logistika töötab, oskab tegevust arendada jne. See puudutab kahjuks vaid kõike vaba ajaga seotut- kooli puhul olen ka temaga koos õpikuid vaadanud ja kuna tean, et olen talle tugev eeskuju, siis olen kõiki õpikuid ka kiitnud- et lahedad ja huvitavad ja isegi lugenud neid... (peamiselt ajalugu ja muusika jmt). Kuidas siis arendada seda kohusetunnet?- on kysimus, mis tekkis yles peale ilusate ideedega alustatud kooliaastat, kui juba neljandal päeval ilutses kordamisala tunnikontrolli eest kalli tytre päevikus jälle kõver ja punane 2?
Kirjast selgub, et laps oskab arendada ja korraldaga erinevaid tegevusi. Temalt võib küsida, mis paneb teda tegutsema, mille poolest on see talle tähtis? Vastustest selgub motivaator või motivaatorid.
Lapse käest võib küsida, millistes ainetes tal hästi läheb, mis on neis teisiti kui ainetes, kus ainult kahed-kolmed. Mis paneb teda neid aineid õppima?
Igal juhul võiks võtta ühendust ka õpetajatega. Kui olete lapse motivaatorid teada saanud, teavitage neist ka õpetajaid. Koostöös saab edasi minna.
