Minu 2 aastane poja närib aeg-ajalt oma küüsi. Olen püüdnud mõista, mis sellise käitumise taga olla võiks, kuid olen nõutu. Kõige enam tuleb närimist ette teleri ees olles, kui ta oma multifilmi vaatab. Kui olen tead keelanud (öeldses "ära pane sõrmi suhu") teeb ta seda veelgi suurema "isuga". Kuidas sellisest harjumustest lahti saada?
Olen hoolikalt ta küüsi lõiganud, et eemaldada kõik ahvatlevad küünte otsad ja teravad nurgakesed.....ei aita miski.
Küüne närimine on enamasti seotud ärevuse maandamisega, ja kahjuks saab sellest kiiresti halb harjumus, millest on raske vabaneda. Nagu on juhtumas või juhtub midagi, mis veidigi lapse ärevuse taset tõstab, kui juba on näpud suus. Küünte lõikamine ja keelamine siin ei aita. Asi on selles, et lapse selle käitumise taga on peidus midagi muud, mingi vajadus, mis on katmata. Küünte närimine on millegi tagajärg, vaja on uurida põhjust.
Võiksite mõelda, milliste tegevuste, elujuhtumuste, olukordade juures laps küüsi närima hakkab? Kas on ka olukordi, mil ta seda ei tee? Kui olete ise rahulikum-rõõmsam, kas siis on närimist vähem? Kui tegelete lapsega rohkem – kuidas on siis? Kui laps saab enam positiivset tagasisidet – kuidas mõjub see küünte närimisele? Aga kui riidlete, olete pahane? Nii vaadeldes ja küsimustele vastuseid otsides on ehk võimalik veidi paremini mõista, mis on see, mis lapsele tegelikult muret teeb, mis teda häirib või mida ta kardab.
Isa ja ema mõistev ja rahulik toetus on kindlasti vajalik. Lapsele on äärmiselt oluline piisav emotsionaalne kontakt ja tähelepanu. Lapsel on vaja tunda, et ta on armastatud ja hoitud just sellisena, nagu ta on. Eriti tähelepanelik tasub olla lapse emotsionaalsete vajaduste osas. Oluline viide on nutmine. Kas teie lapsel on lubatud nutta? Nutt on väga oluline emotsionaalse pinge alandaja, seda ei tohiks keelata ega takistada. Oluline on aktsepteerida lapse tundeid: ma saan aru, et sa oled kurb; ma mõistan, et sulle ei meeldinud, ma saan aru, et sa oled pahane, kui ma ei lubanud jne. Laps ei saa ise oma tunnetest aru ega suuda neid reguleerida, seda ta õpib tasapisi vanema toel. Juhtub, et laps hakkab tegema mingit sundtegevust (sh küüsi närima) just nutmise asemel, sest ta tajub isa-ema aktsepteerimatust (Nutsid juba küll, aitab! Oled ikka piripill! Mehed ju ei nuta! Ära nüüd rohkem enam jonni! jms tundeid tühistavad märkused räägivad lapsele sellest, et temaga on midagi valesti. Aga ei ole ju valesti – sest tunded lihtsalt ON.
Kindlasti ei tohi küüsi näriva lapsega riielda, pigem võiks püüda vahetada tegevust. Kõige tähtsam selles olukorras ongi saada aru, mis last häirib ja pingestab ning püüda ärevuse allikaid eemaldada.
