Poja on 1a ja 4 kuud vana. Väga memmekas ning ei lepi teistega üldse. Nutab ja on äärmiselt rahulolematu kui mina vaateväljast kaugemal. Olen küll käinud igal nädalal paari tunni kaupa kodust väljas (ilma lapseta). Juhul kui valvajaks issi, on algul jonn ning seejärel suudab maha rahuneda. Aga juhul kui vanaema või keegi teine sugulane, siis ei lepi ta üldse. Sugulastega muidu käime läbi iganädalaselt. Seega kohtume päris tihti ning võõrad nad ju ei ole. Aga laps lihtsalt ei ole nõus mitte kellegi teisega jääma. Mida ma tegema peaks? Kuidas teda niiöelda "harjutada"?
Paari nädala pärast tulemas elukaaslasega väike reis. Kodust oleme eemal 2 ööd. Kuidas teha seda lapsele võimalikult valutuks?
Teie laps on praegu sellises vanuses, mil tal on raske olla emast eemal. Seda enam, et laps ei oska veel end sõnaliselt väljendada ja talle midagi seletada on kah piiratud. Mõned lapsed kohanevad ja iseseisvuvad kiiremini, teised võivad olla aga üsna klammerduvad ja seda ka siis, kui ema on kodus. Nii võib näiteks laps käia pidevalt ema kannul ja näha ohtu selles, kui ema peaks vaateväljast kaduma. Suures osas ongi see lapse arenguga seotud. Tema enesetunne on otseselt sõltuvuses emast, tema lähedusest, tema reageeringutest, võimalusest pöörduda ema poole kohe, kui ta seda vajab Nii siis, kui ta avastab midagi, tunneb rõõmu või hoopis saab haiget või on kurb. Ikka on emme esimene, kellega seda jagada. Laps võib küll mõnda aega leppida kellegi teisega ka, olla järjest iseseisvam, huvituda ümbritsevast maailmast, kuid pigem ikka siis, ema on lähedal. Selles vanuses laps on järjest aktiivsem ja uudishimulikum, tema areng on kiire, kuid ta vajab väga kindlustunnet ja toetust tema jaoks kõige lähedasemalt. Laps oma nutuga väljendab oma ärevust, hirmu ja ta vajab kinnitusi, et ema eemaldumine ei ole ohtlik ja ta tuleb tagasi. Mida rohkem laps on saanud kindlustunnet, et ema ei kao ära, ohtu pole, seda kiiremini loobub ta pidevast nö kontrollimisest, st ka klammerdumisest.
Ka teile teeb muret, kuidas aidata last toime tulema sellega, kui lähete ära. Harjutada saate just selles tempos ja sel viisil, mis ei ohustaks lapse turvatunnet. Harjutamine ei tähenda hirmuga kohenemist, loobumist igatsemast, kurbuse mahasurumsit, vaid pigem läbi turvatunde kogemise, et pole hirmuks põhjust, ema ja ümbritsevat maailma saab usaldada. Kui näiteks ta kogeb mõnd kavalat võtet, kuidas ema salaja ära kaob, siis tema usaldamatus suureneb ja ta muutub valvsamaks ja kontrollivamaks, ka protestid ja nutuhood on kergemad tulema.
Kui te olete otsustanud minna mitmepäevasele reisile ja laps jääb kellegi teise hoolde, siis on tõenäoline, et lapsele on see paras katsumus ja paratamatult igatseb ta teie järele ja on tundlik, ärev, ettevaatlik ilmselt enne ja ka pärast reisi. Nö ette „harjutada“ seda, et laps lepiks teie äraolekuga on üsna keeruline. Usun, et kasu oleks pigem sellest, et laps tunnetaks, et keegi täiskasvanutest ei käituks tavatult, ei sisendaks talle kuidagi ohtu. Ta vajab ju kindlustunnet, et kõik on hästi ja tuttavlik ning muretsemiseks pole põhjust. Ilmselt ei jõua te palju harjutada tal ilma teie olemist. Te saate peamiselt jälgida seda, milleks ta ise valmis on ja seda soosida, et ta tunneks end rahulikuna, andma talle võimalusi olla veidi eemal, kuid mitte seda peale suruda ja nõuda. Sobiva tasakaalu leidmine lapse valmisoleku arvestamisel ja selle teadliku soosimise vahel on keeruline, see pigem tunnetuslik, oleneb iseenda usaldusest lapse tundmisel ja kindlustundest iseendas.
Teie saate kergendada lapse toimetulekut peamiselt nii, et lapse jaoks säiliks tuttav olukord nii palju kui võimalik, st oleks hea, kui ta saaks olla oma kodus, temaga on inimene, kellega ta on kõige rohkem on harjunud, säilivad tema jaoks tuttavad toimingud ja rutiinid. Kui vähegi võimalik, siis näiteks vanaema võiks olla lähiajal lapsega rohkem koos ja nii, et teie olete ka. Seega lapse jaoks ei tähenda vanaema vaid seda, et siis ema läheb ära ja kujuneb kiiremini positiivne seos kindlustundega. Veel oleks hea valmistuda vanaemal selleks, et laps teie äraolekul võib olla tujukam, nõudlikum, protestivam, eriti õhtuti magama minnes. See, kes temaga on, saab arvestada, et kui laps nutab (jonnib), siis see on loomulik ja lapse tundeid ei tohiks arvustada ega ignoreerida. Laps vajab mõistmist, nö „luba“ olla kurb, õnnetu, aga ka vihane, et ei saa olla emme-issiga. Ta vajab, et keegi on tema juures, kui ta seda vajab, on toetav, mõistev, sõbralik ja rahulik ka siis, kui ta väljendab oma tundeid.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
