Mul on mure oma 3,5a tütre häbelikkuse pärast. Kodus on ta väga aktiivne ja rõõmsameelne, aga lasteaias silmatorkavalt vaikne ja tõsine, isegi pisut kurb (lasteaias on käinud juba terve aasta). Kuigi sõpru ja mängukaaslasi tal pidavat lasteaias olema, ei ole ta kunagi esimene, kes läheks mängu alustama. Laste pidudel ta kasutab küll aktiivselt atraktsioone, aga ikka üksi, samas naudib ta tähelepanu ja on meelitatud, kui keegi omavanustest või täiskasvanutest teda märkab. Koduses keskkonnas, kui on mõni külaline, siis tihti läheb omal algatusel sülle. Kas ja kuidas last sellises situatsioonis aidata? Või äkki peaks laskma asjal lihtsalt olla? Emana on lapsest kahju.
Olete märganud tütre erinevat käitumist ja ei tea, kas tema vaiksema oleku ja vähese initsiatiivikuse pärast lasteaias on põhjust muretseda.
On üsna loomulik, et lapsed tunnevad end erinevalt ja näitavad erinevates olukordades ja keskkondades ka teistsugust käitumist. Küllap oma kodus ja lähedastega tunneb laps end kindlamalt ja vabamalt ning see väljendub tema aktiivsuses ja rõõmsas olekus. Nii on see sageli ju ka suurematega ja ka täiskasvanutega – paljud on tagasihoidlikumad väljaspool kodu, suuremas seltskonnas, võõramas keskkonnas. Mõned kohanevad kiiremini, teised vajavad rohkem aega.
Ilmselt on küsimus teie jaoks selles, kas lasteaias on midagi, mis tüdruku enesetunnet ja loomupärast olekut kuidagi pärsib.. Teie tähelepanek on kahtlemata oluline – muutused ja tavapärasest väga erinev käitumine võib anda vihje ka probleemile. Raske on aga täpsemalt oletada ja midagi väita. Küll aga võite saada siiski rohkem aimu lapsega toimuvast, kui tema endaga püüda sellest rääkida, isegi kui tema sõnaosavus ei ole veel piisav. Näiteks küsides lihtsaid asju, mis talle täna meeldis ja mis mitte, kuidas end tundis, kas oli tore või mitte, kas tahaks, et midagi oleks seal teisiti, kas vahel üksi mängida on tore või kurb jne. Küllap olete infot ka enne kogunud, et teate lapse vaiksemast olekust, kuid sellest võib jätkuvalt kasu olla, et aeg-ajalt vestelda lasteaia õpetajaga, mida nad märkavad, kas lapse käitumine on päeviti erinev, millal on laps rõõmsam, millal näib kurvana jne. Kui selgub midagi täpsemalt, siis vastavalt sellele, mis muret teeb, saategi edasi mõelda, kuidas sellega tegeleda.
Lisan veel ühe mõtte. Vahel on nii, et emana ollakse väga tundlikud ja nii võib olla, et laps tunnetab ema muretsemist ja ärevust ja hakkab tahtmatult samuti muretsema ja muutub ebakindlaks ja eemalolek näib kuidagi ohtlikuna. Kui näiteks teil on lapsest kahju ja see on lapse jaoks tuntav, siis on temalgi raske end lasteaias vabalt ja rõõmsalt tunda. Seega on oluline jälgida, kuidas ja kui palju küsida ja uurida, kuidas te lasteaias toimuvast, teistest lastest ja õpetajatest räägite – kas see pigem julgustab või ärgitab ohutunnet. Kui teie ise käitute tavapäraselt, julgustavalt, kindlustunnet pakkuvalt ja heatujuliselt ka väljaspool kodu, siis see toetab ka last ja aitab kohenda uutes olukordades.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
