Tunnetan juba pikemat aega probleemi oma 3 aastase poja käitumisega. Nimelt võib ta olla väga hea laps, mõistlik ja sõnakuulelik, kuid mingitel hetkedel muutub ta täiesti talumatuks.
Olen pannud tähele, et sageli muutub ta sõnakuulmatuks siis, kui on rohkem inimesi. Eriti lapsi. Siis ei kuula ta absoluutselt mida talle ütlen, pigem omab keelamine vastupidist mõju. Ta hakkab ka mulle teiste ees vastu, teeb väga koledaid hääli ja ühesõnaga on olukord ääretult piinlik.
Samuti on ta ka kodus väga jonnakas ja agressiivne kui ei saa oma tahtmist. Hetkel on nii, et kõik asjad mis vajavad tegemist (söömine, hambapesu, riidesse panemine jne), tuleb teha läbi millegi parema pakkumise. Näiteks, et kui sa lubad mul hambad ära pesta, võid vaadata ühe multika. Aga emsalt on iga asja tegemisega ainult kisa, eest ära jooksmine, löömine jne. Ja aeg-ajalt tunnen, et see ajab mu enda täiesti hulluks. Kuulen end kogu aeg last keelamas, riidlemas ja ausaltöeldes käin ka juba endale närvidele. Aga teisiti kuidagi nagu ka ei saa.
Olen mõned koorad tema peale ka väga (kohe tõesti VÄGA) kõva häälega karjunud, kuid siis tunnen end halvasti mitu päeva. Samas tõmbab see lapse tähelepanu ning tükk aega on kõok kontrolli all.
Kas te oskate mulle nõu anda, kuidas sellistes olukordades toime tulla? Riidelmine ei ole lahendus, kuid kuidas on võimalik panna 3 aastane veidigi rohkem kuuletuma? Tunnen end väga abituna.
Pidev kemplemine ja kauplemine on tõesti närvesööv. Kui iga päev kulub palju aega ja energiat tavapärast toimingute, eelõige veenmise peale, siis loomulikult see kurnab ja ärritab. Vahel näib, et millegi lubamine on kui päästerõngas ja saab veidigi kiiremini asjad korda. Kuid ilmselt ei pea te seda ka ainuõigeks viisiks poisi motiveerimiseks. Ka karjumine pole lahendus - sellest olete tükiks ajaks ise häiritud. Küllap ka laps, kuigi näib, nagu see toimiks, sest mõnda aega näib kodurahu olevat. Muidugi, laps on võib olla ehmunud ja püüab teid mitte ärritada, kuid vaid sel moel probleeme lahendada pole samuti hea. Pigem võib see lühiajaline mõju olla petlik, sest nö pikas perspektiivis läheb järjest raskemaks, sest tuleb järjest sagedamini ja järjest kõvemat häält teha ning sama hull on seegi, et laps ise hakkab sama tegema – karjuma, kui ta on häiritud, sest nii teeb ju ka ema. Mitte teadlikult, ega pahatahtlikult, vaid tal pole lihtsalt teist nö mudelit, kuidas ennast väljendada, kuidas probleeme lahendada.
Küsite, kuidas panna last kuuletuma? Tegema seda, mida teie tahate? See on keeruline. Võiks ka nii küsida, miks ta ise peaks tahtma. Kas selleks, et saada seda, mida lubate, st hüve kauplemise kaudu, selleks, et pääseda võimalikust karistusest või riidlemisest või millegi muu pärast? Võimalik, et poiss samuti pole aru saanud ja endas üles leidnud seda huvi, mille pärast teha neid asju, mida teie tahate. Kui siis peaks teie vahel olema pahandus, siis töötab kõik ju vastupidiselt, st trots ei lasegi teha neid asju, mida ta teab, et te ootate ja käsite.
Usun, et kasu võiks olla kahest olulisest oskusest, st kui teie olete pahane, häiritud, siis on tähtis seda väljendada ja teha seda kehtestava mina-sõnumi kaudu (karjumise, riidlemise asemel). Isegi kui hääl läheb valjemaks ja oletegi pahane (seda ei peagi varjama), siis öelge, mis teid häirib ja mida tunnete mina-keeles. Nt kui ma pean sulle mitu korda ütlema, see pahandab mind, ma ei taha aega kulutada sinuga vaidlemisele. Eeldus on see, et te ise olete teadlik sellest, mis teid täpsemalt häirib, mis on konkreetne kahju teile ja mida tunnete. Võib ju olla, et kahju teile ei olegi, vaid on asju, mis on lihtsalt vajalikud, tervislikud, st soovite kujundada lapses olulisi väärtusi, nt puhtus ja kord, viiskas käitumine. Samuti toimib siin parimal viisil ikka mina-keel (vt ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK). Nagu juba öeldud, probleemid ja tunded pole need, mis on kahjulikud, vaid viis kuidas neid väljendada võib kas pingestada suhteid, kahjustada lapse enesetunnet, kutsuda esile häirivat käitumist, vastuhakku, või hoopis soodustada lapses mõistmist teie suhtes ja huvi hoida häid suhteid ning seeläbi huvituda oma käitumise muutmisest.
Kindlasti on probleemsetes olukordades ka teine aspekt, st ainult kehtestamine ja piiride seadmine ei toimi, kui laps ei tunne, et tema vajadusi mõistetakse ja temaga arvestatakse. Seega peab ka tema saama väljendada seda, mis talle raske on, mida ta tunneb. Ja selleks on parim, kui te teda aktiivselt kuulate. Jälle üks väga oluline oskus ilma milleta jääks asjad ühepoolseks ja lapses ei kujuneks empaatiat teiste suhtes. Kui laps kogeb, et teda mõistetakse, siis on ta valmis kuulama teisi, arvestama teiste vajadustega ja huvitatud oma käitumist muutma. Siis toimib see ilma lubatud „präänikuta“ ja tugineb vastastikusele hoolimisele. Niisiis, kui teie last kuulate ja väljendate ennast selgelt ilma tema enesetunnet kahjustamata, siis õpib ta probleeme lahendama teisiti ja pole enam vaja jonnida, karjuda, väljendada end agressiivselt. Lisaks sellele, on väga hästi toimiv positiivne tagasiside. Iga kord, kui miski on hästi, poiss teeb midagi, mis teile rõõmu valmistab, nt läheb pesema ilma kauplemata, sai kiiremini riidesse kui eelmine kord, siis jagage oma rõõmu ja heameelt (jälle mina-keel). See on kõige motiveerivam üldse – teha heameelt kõige kallimale inimesele, oma emale ja nautida häid sõbralikke suhteid.
