Oleme nüüd 1,5-a pojaga käinud laulu- ja mänguringis. Olen suure kurvastusega tähele pannud, et laps kipub lööma teisi lapsi või pigem liiga kõvasti kas põsest või juustest katsuma. Ja mitte kunagi selleks, et saada näiteks mõnda asja, vaid millegipärast siis, kui talle tundub, et võõras laps on talle liiga lähedal. Ringis istudes näiteks kipub teist jalast, õlast lükkama...
Olen päris õnnetu, et kas olen tõesti olnud nii paha ema, et laps kipub teistega kuri olema. Olen last mõned korrad pepu peale "löönud", kui on ka püksid ja mähkmed jalas olnud, kuigi üritan ennast kasvatada välja kombest lapse peale häält tõsta ja teda lüüa, sest tean, et suuresti on see minu iseloomu ja ülereageerimise viga, tegelikult saaks ka teisiti. ops: Ometi pole ma teda kunagi sedasi löönud, et ta võiks sellest järeldada, et võiks ka teisi lüüa.... Nüüd on nii kurb tunne ja mõtlen, kas see on mingi selline ära-tule-see-on-minu-ruum asi või tulebki mu lapsest see, kes lasteaias hakkab teisi lapsi lööma
Ja mida siis teha? : Ütlen, et ära tee sedasi, on valus ja laps hakkab nutma, kui on võimalust, soovitan teha hoopis pai ja poeg seda ka teeb, siis veel endale ja lõpuks ka emale....Aga teine laps on ikka õnnetu....
Ma arvan,et see löömine ja sakutanine ei ole põhjustatud sinu käitumisest(kui sa just last kogu aeg ei löö ja sakuta),vaid,et laps ei oska ennast muul kombel väljendada.Loomulikult tuleb sul ennast kontrollida,kuigi see tundub vahel raske.Sinu laps on veel nii väike,et sel moel kontakti otsimine või ka vältimine on tema viis suhelda.See ei tähenda muidugi seda,et ema ja isa sellega leppima peavad,ega seal ei aitagi muu kui rääkimine ja selgitamine(võid kindel olla,et üks kord selgitamisest kasu ei ole,talle on selline suhtlusviis kõige lihtsam ja see tuleb rutem,kui emme manitsused meelde tulevad,nii et kannatust ja pikka rahulikku meelt!).Kui näed,et ta kedagi lööb,siis võta tal käest kinni ja selgita,et nii ei tehta,sest teisel lapsel valus jne.Ka võid ta mängust eemaldada paariks minutiks ja selgitada,et koos teiste lastega saab mängida vaid siis kui ollakse üksteise vastu kenad ja lahked.Aitab ka võib-olla näiteks koos lastega mängimine.Sel kombel suudad ennetada lapse löömisi ja samas õpetad lapsi ka mängima,sest nii pisikesed seda veel ise ju tihti ei oska ja neile veel meeldib koos täiskasvanuga mängida.Siis saad sujuvalt ka lastele kollektiivset mängimist õpetada,sest ka seda peavad lapsed õppima.
Olete kurb ja õnnetu, et Teie laps on hakanud teisi lööma. Hea, et olete proovinud pojale selgitada, kuidas see teistele mõjub ja püüate koos asja heaks teha. Kuidas muuta aga pojale talutavaks seda, et keegi võõras on liiga lähedal ja ära hoida teiste löömist? Teie kirjast jääb silma üks üsna intrigeeriv lause: "Ometi pole ma teda kunagi sedasi löönud, et ta võiks sellest järeldada, et võiks ka teisi lüüa..." Kuigi lüüa võib väga erinevalt, annab vanem lüües ikkagi eeskuju ja tõenäoliselt võtavad seda käitumisviisi omaks ka lapsed. Nad hakkavad oma pahameelt ja ärritust väljendama viisil, mida nad õpivad teistelt, eelkõige vanematelt. Kuidas siis väljendada oma häiritust, reageerida soovimatule käitumisele? Igati kohane on väljendada end sõnaliselt, väljendades nii positiivseid kui negatiivseid tundeid, seejuures häält tõstmata, last halvustamata. Nii nagu Teiegi olete proovinud, nt ma olen kurb, õnnetu, pahane, pettunud vms. Olenevalt olukorrast väljendada, millist mõju see (häiriv käitumine) Teile (mina-vormis) avaldab. Teie kirjast selgub, et poeg ei talu võõraste laste lähedust . Jääb mulje, et ta tunneb end siis ebamugavalt, ohustatuna ja löömisega annab sellest teada. Kui ta tõesti vajab rohkem ruumi, aga võimalik, et ka võõrastega kohanemiseks aega, siis miks mitte seda võimaldada. Kui ta tunneb, et teiste kõrval on tore ja midagi halba ei juhtu, siis võib probleem järk-järgult ka laheneda. Oluliselt aitab kaasa ka see, kui ta saab kogeda meeldivaid füüsilisi kontakte, seega vajab ka tema paisid, kallistusi, lähedust ning seda eelkõige emalt.
Selle lausega "ometi pole ma teda kunagi löönud...." tahtsingi just seda öelda, et olen mõned korrad löönud teda pepule ja seda ka kahetsenud ning temalt andeks palunud, sest siiralt usun, et ei laks pepule ega tutistamine ega midagi muud sellist ei anna soovitud tulemust.... Kõige enam soovin, et mu laps ei hakkaks mind kartma ehk siis kartma, millal jälle kolki saab mingi asja eest, millest tal pole veel aimugi või on taas unustanud, et ei tohtinud teha. Ja sellepärast tahan ikka veel uskuda rääkimise jõusse, ta on ju alles 1,5-a Vot sedasi.
Ja kallistan teda kõvasti-kõvasti väga sageli
ops: Ometi pole ma teda kunagi sedasi löönud, et ta võiks sellest järeldada, et võiks ka teisi lüüa.... Nüüd on nii kurb tunne ja mõtlen, kas see on mingi selline ära-tule-see-on-minu-ruum asi või tulebki mu lapsest see, kes lasteaias hakkab teisi lapsi lööma 
: Ütlen, et ära tee sedasi, on valus ja laps hakkab nutma, kui on võimalust, soovitan teha hoopis pai ja poeg seda ka teeb, siis veel endale ja lõpuks ka emale....Aga teine laps on ikka õnnetu....
Vot sedasi.