mure 1,4 aastasega, kes jõudnud just "ei taha" staadiumisse, ning iga pisema asja peale lööb ennast ja teisi. Kuigi laps on olnud üldjuhul teiste laste suhtes sõbralik (oma vanuse kohta on ta teistest eakaaslastest kontakti otsimise osas palju julgem- astub võõrastele lastele ja täiskasvanutele ligi, teeb pai või tahab kallistada, musitada (selline käitumine aga on pannud väga paljud pisikesed lapsed nutma, mis ajab teda ka väga segadusse)), olen viimasel ajal märganud, et ta on hakanud paitamise, kallistamise asemel võõraid lapsi sakutama või lööma (haarab mütsist, jopest ning enam lahti ei lase, mis on samuti teised lapsed nutma ajanud).
Kui teda mingis olukorras keelata, saab ta tavaliselt väga pahaseks ning lööb keelajat või ennast vastu pead ja nägu. Oleme püüdnud talle koguaeg selgitada, et lüüa ei tohi (ka mitte ennast), sest emme või issi või väike laps saab haiget ning see teeb kurvaks. Varem kippus ta kohe ennast käest hammustama kui millegagi rahul ei olnud.
Igasuguse keelamise peale (nii kodus kui mujal) võib ta ka pikali maha visata ning kriiskavalt karjuda. Kui ta füüsiliselt endale haiget ei tee, olen siiani lasknud maha viskumisel toimuda ning ise kõrval kükitades selgitada, et ma saan aru, et ta on pahane kuid jonnimisega siiski olukord ei lahene. Kui laps on natukenegi rahunenud või teeb jonnis pausi, olen ta sülle võtnud ja veelkord selgitanud. Kui ta enda pead maha visates vastu maapinda lööb, olen käe vahele pannud ning keelanud, et ei tohi endale haiget teha.
Mure süvendab asjaolu, et paari kuu pärast sünnib teine laps ning pelgan, et armukadedus võib asja hullemaks teha.
See on tõesti oluline, et olete võimaldanud lapsel oma keerulisi tundeid väljendada ja püüdnud lapse tundeid peegelda. Pole ju just lihtne jääda rahulikuks, kui laps pikali viskub ja karjub. Ometi on see vajalik, et laps kogeb, et tema enda tunded ei ole ohtlikud ja täiskasvanud võimaldab tal turvaliselt endaga toime tulla. Veel võite proovida nii, et kui olete öelnud, et te saate aru, et ta on pahane, jätate ära selle, mis tuleks peale sõna „kuid“ või „aga“. Tavaliselt lisandub mõni hinnang lapsele või noomimise maiguga jutt ja see võib eelnenud tunnete mõistmise väljenduse rahustavat mõju vähendada või koguni ära nullida. Lapse jaoks võib jääda kõlama siiski, et ta on paha, kui ta jonnib ja ta ei tohi olla pettunud, õnnetu, pahane jne.
Kindlasti võib lapsele ja kogu perele olla uue pereliikme sünd suureks muutusi. Seetõttu on igati oluline arvestada, mida see tähendab suuremala lapsele. Tema vanus on just selline, mil kontakt vanematega, enamasti rohkem emaga, muutub eriti oluliseks. Kuigi beebid nõuavad palju tähelepanu ju hoolt, on just pooleteise aastased need, kes vajavad, et ema oleks tema päralt ja seda täiesti uuel moel, nad muutuvad eriti nõudlikuks just emotsionaalse lähedus taotlemisel. Loomulikult ka füüsiliselt, kallistused ja süllepugemised on olulised, kuid lisandub ka kaasamine tundemaailma, ühiste elamuste jagamisse. Laps vajab pidevat reageerinut ja osalust, mida ta ka ei teeks. Ta küll tunneb huvi teiste laste vastu, kuid pidevalt jälgib ka kus emme on. Ta saab hakkama millegagi ja kohe tahab kogeda emme reageerinut. Seda kõike saategi pakkuda nii palju kui näib vajalik. Muidugi võib olla, et mõne kuu pärast on teie võimalused piiratud, kuid lihtsalt jälgige, kuidas suurem saaks oma vajaduse teie järele ikkagi kätte.
Raske on midagi konkreetselt oletada, mis paneb last ennast ja teisi lööma. Küllap see ikka on seotud tema enesetundega. Agressiivsus pole ju muud kui viis tulla toime iseendaga, oma tunnetega, seista oma vajaduste eest. Küsimus on selles, kas siis, kui ta seda nö lubatud viisil väljendab, saab märgatud. Kindlasti on hea sekkuda nii, nagu olete teinud, lihtsalt takistanud, öelnud, et on valus jne. Edasi on veel oluline, et see, mida ta löömisega väljendab, saaks ka mõistetud. See ju jälle aktiivne kuulamine, tema sees toimuva peegeldamine, tema tunnete ja vajaduste mõistmine ja aktsepteerimine. Veel lisan, et selles vanuses ei pruugi olla veel piisavalt empaatiat, tal on veel raskusi lähtuda teise, nt teiste laste tunnetest. See tähendab, et ta ei ole pahatahtlik, kiuslik, tundetu, kui ta ei suuda oma käitumist muuta teisi arvestades. See on eakohane egoism ja vajalik tema isiksuslikus arengus, et kujunes tema enda mina. Kui tal on lubatud enda mina eest seista, kogeda enda turvalist kohtlemist (ka emotsionaalselt), siis kujuneb hiljem ka empaatiavõime. Seega seadke piire, andke teada, mis on lubatud, vältides hinnanguid, etteheiteid, karistusi ja võimaldage ka temal endal oma piire tunnetada, nende eest seista, tundeid väljendada ja kogeda märkamist ja õrnusi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
