Mul on 2 aastase lapsega kaks muret.
Esimehe mure on lõunauinakuga seotud. Nimelt, ei taha ta kuidagi magama jääda. Me oleme aktiivsed, käime palju õues ja mängime koos. Laps on harjunud minu kaisus magama jääma (ka lõunauinakut). Seega sätin ennast ise ka voodisse. Tema aga hakkab voodis hüppama, tekkide-patjadega mängima ja mürgeldama. Siis tahab voodist välja ronida. Kui mina ta tagasi voodisse tõstan hakkab ta protestima. Hammustab ja lööb mind. Kui mina rahuliklt seletan, et minul on valus, ära löö - siis naerab selle peale ja teeb uuesti haiget. See kõik võib kesta kuni 2 tundi. Olen proovinud ka ise teise tuppa minna. Ütlen talle, et mina lähen magan teises toas, sest sa lööd mind. Sellele järgneb suur kisa. Lähen siis tuppa tagasi ja võtan ta sülle. Siis lõpuks ikka jääb magama. Selleks ajaks olen ise juba nii tüdinuenud ja läbi, et magan ise ka lõuna ajal, kuigi oleks vaja sel ajal hoopis tööd teha. Kas peaksin magamineku aega edasi lükkama, kui laps nii ergas on ja mängib-mürab? Tegelikult ei tahaks hilisemale ajale lõunauinakut sättida. Kui ta lasteaeda läheb, mis siis saab...?
Veel teeb muret kui laps asju loobib. Toon näiteks tema tänase käitumise. Mina teen süüa, laps mängib oma asjadega, on heas tujus. Panen lapsele tassiga juua laua peale. Tema tuleb ja istub laua taha, joob natuke ja siis järsku - mauhti tass põrandale puruks!! Olen mõelnud, et mis sellise käitumise taga võib olla? Mis vajadus? Lapsel oli ju hea tuju vahetult enne tassi puruks loopimist. Sellist asjade loopimisi on ka enne ette tulnud, päris palju. Mõnikord saan ma aru, mida laps tahab, siis ta jonnib enne. Loobib asju siis kui mina olen talle eitava vastuse andnud. Aga vahest hakkab hea tujuga asju puruks loopima. Võtab laualt mahlatopsi või pudrukausi ja viskab selle maha. Vahest ütleb oi-oi oiiii (ise samal ajal naerab-muigab). Olen siiani lihtsalt rahulikult öelnud, et nii, ei tohi teha. Mulle ei meeldi kui sa nii teed. Asjad lähevad katki kui sa need maha viskad. Ja siis olen ise kokku korjanud killud-sodi. Olen kutsunud teda ka koristama, aga sellistel puhkudel ta keeldub. Ei tea, kas ma teen midagi valesti? Peaksin ma oma käitumist muutma või tuleb mul lihtsalt oodata ja kannatlik olla ja asi möödub ise?
Olete oma 2-aastasega hädas ja ei saa teda kuidagi lõunaunele. See on vanus, kui lastel on soov teha kõike muud peale magamise. Mängida ja elu uurida on ju huvitavam, kui magada.
Teie kirjast ei selgu, kas laps magab ühe uinaku ja mis kell ta hommikul ärkab ja õhtul magama läheb. Kui laps on hiline ärkaja, siis võib juhtuda, et ta vajab ka hilisemat päevaund. Paraku kaasneb hilisema päevaunega ka hilisem ööunele jäämine ning tõepoolest võib lasteaias magama jäämine problemiks muutuda. Seetõttu ei soovitaks päevaund hilisemaks lükata. Kui laps magab hommikul kaua, siis võiksite proovida teda varem äratada ja päeva varem alustada. Oluline on, et alustaksite ja lõpetaksite päeva kogu aeg ühel ajal. Laps vajab kindlat ja muutumatut päevakava.
Vahel võib ka olla, et laps on lõunauinaku ajaks hoopiski liialt väsinud või tegevustest elevil ning seetõttu ei saa rahuneda. Aktiivsed tegevused jäägu hommiku esimesse poolde. Mida enam uneaja poole, seda rahulikumad tegevused võiksid olla. Näiteks joonistamine, raamatute lugemine. Jälgige ka oma last, kas märkate päeval mõne hetke, mil laps on väsinum, unisem. Enamasti on see varane pärastlõuna, mistõttu võite proovida magamamineku aega hoopiski ettepoole nihutada, mitte hilisemaks muuta.
Kuidas on teil unerituaalidega? Ka enne lõunaund peaks olema midagi rituaalset, mis aitaks lapsel uinuda. Näiteks võite lapsele raamatut ette lugeda. Ärge pange mängima ei raadiot ega televiisorit. Ka magamistuba võiks olla hämar, mis praegusel kevad-suvisel ajal on keeruline. Kardinate vahelt piiluv päike kutsub last pigem tegudele kui rahunemisele.
Uneharjumuse kujunemine võib võtta üsna mitu nädalat. Märksõnad on rutiin ja lapsevanema rahulik meel. Kui laps voodist välja ronib, siis pange ta ikka ja jälle pikali. Pikka juttu pole talle vaja rääkida. Öelge lihtsalt, et käes on uneaeg. Kui laps teid lööb ja hammustab, siis öelge lühidalt „Ai, mul on valus, ei tohi lüüa“. Jällegi ärge hakake pikalt midagi seletama ega ka ähvardama, et lähete teise tuppa, kui ta veel hammustab. Andke kogu oma olekuga märku, et teil on uneajaga tõsi taga. Ilmselt peate neid asju tegema korduvalt, seetõttu ärge heitke meelt, ega planeerige esialgu lapse uneaja peale ühtegi tegevust. Tegemata asjad suurendavad frustreeritust niigi kannatlikkust nõudvas olukorras.
Kui aga eelpool nimetatud abinõud ei aita ja olete neid ikkagi järjekindlalt ja pikmat aega rakndanud, siis on ka võimalik, et laps ei vajagi lõunaund. Mõned 2-aastased võivad tõesti hakkama saada ilma uinakuta. Sellisel juhul on laps terve päeva küllaltki heas tujus, reibas ning ei muutu virilaks, kergesti vihastavaks. Õhtuti tuleks aga päevauinakut mitte tegev laps varem magama panna. Näiteks kella 19st. Päeval võiks siis lapsele teha ka väikse puhkepausi, kus ta saab pikutada ja tempo maha võtta. Kui laps aga selle pausi ajal magama peaks jääma või on muidu päevasel ajal viril ning pahur, siis võiks ikkagi mõelda päevaune jätkamise peale.
Nüüd ka asjade loopimisest. Kirjutate, et laps vahel viskab asju maha ka heatujuliselt, kuid te ei oska aru saada, mis vajadus sellise käitumise taga on. Vajadus ei pea olema seotud negatiivsete asjadega. Näiteks sellega, et ta ei saa midagi, mida ta tahab. Ka uudishimu ja soov katsetada on vajadus. Lapse jaoks on põnev näha, kuidas asjad kukuvad ja katki lähevad. Leidke lapsele võimalusi mänguks ja katsetusteks. Näiteks vannis võib ta võtta plasttopsi ja seda vette kukutada, veega plätserdada. Kui laps aga laualt tassi või kausi võtab ja seda maha tahab visata, siis öelgegi neid asju, mida te juba ise kirjeldasite. Näiteks „Ei tohi toidunõusid maha visata. Need lähevad katki ja mulle ei meeldi seda sodi koristada. Mängitakse vannis“ või siis „Nõusid ei loobita. Kui tahad visata, siis võta pall“. Neid asju peate ütlema jällegi korduvalt. Ei maksa loota, et mõne korra ütlemise järle 2-aastane ennast muudab. Tal võtab arusaamine veidi kauem aega.
Kui laps loobib asju vihaga, siis tuleb talle õpetada viha välja elamiseks muid viise. Peegeldage talle tema tundeid tagasi. Näiteks „Sa oled vihane, et ma ei luba sul toiduga mängida. Sa võid vihane olla, aga kaussi ei tohi maha visata“. Viha ja sellega seotud teised negatiivsed tunded on loomulikud, me kõik kogeme neid aeg ajalt. Oluline on viis, kuidas laps oma viha näitab. Tundeid peegeldades annate talle sõnavara, kuidas ennast väljendada ning siis ta ei pea enam asju loopima. Karistamisest ja noomimisest pole kasu, sest laps ei õpi siis tunnetega toime tulekut.
Nii nagu uneprobleemid, mööduvad ka asjade loopimise probleemid. Oluline, et oleksite lapsele teejuhiks ja näitaksite ette, kuidas käituda. Soovin teile palju edu!
