mu 7 aastane tütar vaidleb absoluutselt iga asja peale vastu. kõige lihtsam näide: väljas sajab vihma. laps tahab õue minna. ütlen talle, et väljas sajab vihma. ta ei usu mind, karjub vastu et ei saja jne, lõpuks teda akna juurde saades ja tõestades, et väljas sajab, ühmab ta et nojah siis...kellaajad -kui ütlen et kell on 21 ja aeg on magama minna, ütleb tema, et kell pole veel nii palju, kella näidates ütleb et ta ei tunne kella ja et sellega ei tõesta ma midagi. telesaated -ütlen, et praegu ei tule ühtegi multikat, tema raiub et tuleb küll, telerit käima pannes selgub, et tõesti ei tule ühtegi multikat ja siis olen ikkagi mina süüdi, sest kõige tõenäolisem lapse arvates on see, et ma lihtsalt "hüppasin" õigetest kanalitest üle :S kõige hullem on see, et ta ei tunnista kunagi endale seda, et tal polnud tegelikult õigus, vaid pöörab kõik täiesti pahupidi ma ei saa aru, kas viga on minus või mis toimub? ma olen hulluksminemise ääre peal, sest ma olen täiesti võimetu oma lapsele millegi selgeks tegemises täna jälle vaidlesime mingil teemal ja ma küsisin talt, et kas ta tõesti peab iga asja peale vastu vaidlema, et kas ta ei suuda kordki uskuda, mida ma ütlen, selle peale vastas ta, et tal pole mõistust. kui üritasin seletada, et tal on mõistust ja et ta on muidu väga tark tüdruk jne, hakkas ta nutma ja karjuma, et ta on loll ja tal pole mõistust jne sõna kuulamisest pole vist üldse mõtet rääkida -räägiks nagu seinaga koguaeg, ma pean ennast vähemalt 5 korda kordama, et laps liigutama hakkaks ennast ja siis ka sellise jonniga, et enamuse ajast mõtlen, et lihtsam oleks vist endal kõik ära teha. lisaks on neiul vahepeal mingisugused vihapursked või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. võtame näiteks õhtuse õuest tuppa tuleku: kutsun lapse tuppa, ta ütleb et ei taha veel. ütlen, et kell on juba palju ja ta peab veel sööma ja pessu minema enne magama minekut. ütleb, et ei taha ja ei tule. hakkan siis ise tuppa minema, mille peale laps ennast pikali viskab ja sõna otseses mõttes röökima ja kiljuma hakkab, nagu keegi teeks talle jubedalt haiget parasjagu. lõpuks kui olen ta lihtsalt tuppa tassinud, karjub ta toas mulle et ma olen maailma kõige vastikum ema ja tema ei taha minuga enam elada jne.
kuskohas ma midagi valesti olen teinud, ma ei saa aru? mõtlesin vahepeal last juba psühholoogi juurde saata, sest mina oma lapsega rääkides kuskile ei jõua või on viga minus?
Tunnete end emana päris heitununa, kuna ei tule toime oma seitsme-aastase tütre vastupanu, eituse, negativismiga. Igapäevased on vaidlused ja selgus, et laps peab end rumalaks, mis viitab tema madalale enesehinnangule.
Kui laps ei saa kogeda tunnet, et ka tema suudab eakohaselt osaleda pere elus, olla vajalik, anda omapoolne panus (on see siis lauakatmine, oma riiete kappi ära panemine, kaladele toidu panek jne.) - on ta sageli oma koha pärast ebakindel ning sama kindlusetu ka oma võimes säilitada koht sotsiaalselt produktiivsel moel. Seega võtab ta abiks mõttetu ja negatiivse käitumise, et iseennast oma tähtsuses veenda või vähemalt vältida veel mõttetumasse staatusesse langemise tunnet. Laps, kes käitub halvasti, on alati laps, kes tunneb end ebakindlalt.
Nn halval käitumisel on kindel eesmärk. Tavaliselt on tegemist ühega järgnevast neljast (Rudolf Dreikurs):
1. Tähelepanu. "Ma ei ole küll suurepärane, aga vähemalt ei saa minust mööda vaadata, kui ma suudan saada erilise tähelepanu, askeldamise või teeninduse osaliseks."
2. Võim. "Ma ei pruugi küll olla võitja, aga vähemalt saan ma inimestele näidata, et nad ei suuda mind alla suruda või takistada tegemast asju, mida ma teha tahan või sundida mind tegema asju, mida nemad tahavad."
3. Kättemaks. "Inimesed ei hooli minust, aga vähemalt suudan ma vastu lüüa, kui mulle on liiga tehtud."
4. Küündimatus. "Ma ei pruugi küll ootustele vastata, aga vähemalt, kui ma midagi ei tee, jäetakse mind ehk rahule."
Lapse halva käitumisega on võimalik mõistlikul moel toime tulla, kui seda mõistetakse kui tegevust ühe või mitme eesmärgi nimel neljast.
Kõige sagedasemad halva käitumise eesmärgid on tähelepanu ja võim.
Laps ei muuda end enne kui mõistab, et tema enda käitumine aitab ta raskustele kaasa.
Lapsed on harva teadlikud oma halva käitumise eesmärkidest. Seetõttu on oluline, et lapsevanem oleks teadlik neljast peamisest halva käitumise eesmärgist ning suudaks neid ära tunda ja üksteisest eristada. Täiskasvanu saab last aidata kui: aitab lapsel mõista oma käitumise eesmärki; lõpetab halva käitumise kasulikuks muutmise; leiab mooduseid, kuidas last julgustada.
Kui seitsme-aastane laps ei suuda oma pettumust, oma tundeid teisiti väljendada kui jonnides, nuttes, läbi vihapurset - võib see olla tingitud sellest, et laps ei oska oma tundeid ja vajadusi selgelt sõnadega väljendada. Siin saate vanemana oma last aidata, jäädes taolistes situatsioonides rahulikuks (ei lähe lapse negatiivse tundehooga kaasa, ei vihasta, ei tõsta häält jne.), nii annate ette käitumusliku mudeli, kuidas keerulistes olukordades toimida. Kui laps on rahunenud, rääkige temaga mittesüüdistaval moel, olge aktiivne kuulaja (vaadake lähemalt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/), kuulake lapse muret/vajadust. Teie sõnum talle võiks olla, et soovite teda mõista ja aidata. Kui esitate küsimusi, siis võiksid need olla avatud lõpuga, et laps saaks neile vastata pikemalt kui jah/ei.
Enne kui tütre psühholoogi juurde saadate, võiksite ennast täiendada vanemlike oskuste osas- näiteks: kuidas kehtestade ennast lapse ebakohase käitumise korral, kuidas lahendada probleeme ja korduvalt üleskerkivaid mureteemasid. Sageli piisab probleemide lahendamiseks suhtlemisoskuste igapäevasest rakendamisest, milliste kasutamine loob kodus õhkkonna, kus kõik tunnevad ennast emotsionaalselt hästi (ja polegi protestida vaja). Klassika on Thomas Gordon raamat "Tark lapsevanem", tema loodud metoodika põhjal viiakse Eestis läbi populaarseid lastevanemate suhtlustreeninguid- millisel saate huvi korral osaleda isegi. Vanemaks ei sünnita, selleks kasvatakse koos oma lapsega, õppides ja täiendades teadlikult oma vanemlikke oskusi.
ma ei saa aru, kas viga on minus või mis toimub? ma olen hulluksminemise ääre peal, sest ma olen täiesti võimetu oma lapsele millegi selgeks tegemises