Tere,
Meie laps on viimasel nädalal nagu äravahetatud. Enam ei saa õhtul magama...nii kui voodisse paneme, on kisa ja voodist ajama. Ei saa asi ka selles olla, et pole väsinud...oleme proovinud varem panna magama, et liiga üle ei väsiks ja natuke hiljem, et siis juba väga väsinud,et jääb kohe äkki aga ei...meeletu kisa, pea kuklasse ja röögib. Samas,kui saab voodist minema, on kõik hästi...ja ei tundu, et kuskilt valutaks aga ei tea ju ka.
Meil oli beebina see mure, et ei osanud kuidagi magama jääda aga kas see võib ka praegu veel nii olla? Kas võib lihtsalt jonn olla? Ma ei tea, mis toimub ja see paneb mu täitsa muretsema juba.
Tere!
Olete mures, kas lapsega on kõik korras, kui ta enam magama ei taha jääda. Saan ka aru, et olete proovinud nii hilisemat kui ka varasemat voodisse panekut, kuid sellest pole abi olnud. Oletate, et ehk on asi beebiea uinumisraskustes. Tegelikult peavad kõik lapsed magama jäämist õppima. Harjumuste kujunemine võtab aega, mõnel läheb see kergemini, mõnel raskemalt. Kuid ma saan aru, et antud juhul on tekkinud muutus halvemuse suunas.
Lapse käitumine on ilmselt märk tema muutunud vajadustest. See, mida nimetatakse jonniks, ongi tegelikult lapse viis märku anda endaga toimuvast. Muud moodi ta lihtsalt ei oska ennast väljendada. Teie kirjast ei selgu, kui palju ta päeval magab. Selles vanuses laps vajab ühte 1,5-2 tunnist päevaund. Võite mõelda, kas ehk jääb päeva- ja õhtuune vahele liiga lühike aeg. Sellisel juhul võite last küll veidi hiljem magama panna, aga sellest pole ikkagi abi. Pigem võiks päevaund varasemale ajale nihutada.
Veel võiks mõelda, kas teie elus on toimunud suuremaid muudatusi ja milline on kodune õhkkond. Lapsed reageerivad muutustele ja kodustele pingetele ikka oma käitumisega muutudes jonnakamaks. Muudatustega toimetulemiseks on abi rutiini säilitamisest, pingete vastu aitab nende lahendamine.
Lapse vanust arvestades võib oletada ka, et ta on jõudnud ikka, kus teda huvitavad kõik muud asjad, aga mitte magamine ja voodi. Põnevam on mängida ja koos vanematega olla. Püüdke säilitada õhtust rutiini ja rahu. Juba tund enne magamamineku aega võiks teha kodu hämaramaks ja vaiksemaks – tulesid vähemaks, telviisor ja raadio kinni. Lapsele tuleb hakata andma ennetavaid sõnumeid. Näiteks: „Varsti on magamise aeg. Natuke veel mängime ja siis hakkame koristama ning hambaid pesema“. Mängud olgu rahulikud, mitte müramine. Võite võtta kasutusele ka kellukese või mõne muu heliseva asja, mis annab märku, et varsti tuleb hakata mängu lõpetama ja asju koristama. Ka siis kui laps juba voodis, ei tasuks telerit valjult mängima panna või kõva häälega rääkida. Endalgi oleks nii ju raske uinuda.
Mis hetkel tekib kisa? Kas siis, kui ta juba voodis on? Kui ennem karjub, tuleks proovida teha voodisse minek põnevaks. Näiteks öelda, et lähme paneme su kaisulooma nüüd magama või lähme vaatame, mis unenäod on sulle padja peale toodud. Võite ka magamistoa aknast koos vaadata, kas näete unematit või loojuva päikese valgust, kas puudele on juba lehed tulnud või hakkab hoopis sadama. Voodisse minek ei tohiks käia jõuga. Voodis karjumise korral on väga oluline, et oleksite rahulik, kuigi kisa ja kõverasse viskamine võib olla ehmatav või ärritav. Võtke seda kui lapse viisi teile öelda, et ta tahaks teha hetkel kõike muud, aga mitte magada. Võite seda talle ka öelda. Näiteks „Sa ei taha magada. Sa tahaksid teises toas mängida. Aga praegu on une aeg. Homme saame jälle mängida“. Kui laps tuleb voodist välja, siis viige ta ilma pikema jututa voodisse tagasi. Ärge pahandage ega rääkige temaga pikalt. Öelge lihtsalt, et on magamise aeg ning pange ta voodisse tagasi. Seejärel lahkuge toast. Kui ta uuesti välja tuleb, siis viige ta jällle tagasi. Ilmselt peate nii toimima korduvalt ja ei maksa loota, et paarist tagasi viimisest piisab. Võite proovida sedagi nippi, et valite koos lapsega välja mõne rahuliku muusikaga või linnulauluga plaadi, mida ta vodis olles kuulata saaks. Ka see võib mõjuda rahustavalt.
Kui jääte kõige selle juures ise rahulikuks, siis näeb laps, et te tulete tema tunnetega toime ning see mõjub ka talle rahustavalt. Ei soovita last pikalt üksi tuppa karjuma jätta. Minge tema juurde ja rääkige rahulikult, et on une aeg ning pange ta pikali. Kui tegu on ealise iseärasusega, siis tulebki nii mõelda. Kõik möödub ja tulevad uued probleemid mida ületada. Eks lapsevanemaks olemine ongi paras takistuste ületamine ja koos lapsega kasvamine ning õppimine.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
