Tere!
Olen mures, oma 2 aastase tüdruku pärast. Kes on meil viimasel ajal, tige, hüsteeriline.Tema käitumine, ausaltöeldes hirmutab natuke mind. Et kuidas saab üks pisike armas tüdruk, nii tige ja hüsteeriline olla. Mul on tunne, et ta nagu ei saakas aru, mis ma talle räägin. Ta tahab saada, kõike keelatud.ja kui ta ei saa siis ta hüsteeritseb, karjub , trambib jalaga vastu maad.Mis minu arust kõige jubedam on, ta hammustab ennast ..Ta on hästi närviline, ta ei suuda nt klotse panna ämbri sisse , kus on vaja otsida õige kujund. Läheb valesti , jälle hüsteeritseb, loobib asjad, suure kaarega minema. Mänguväljakul ei julge enam temaga käia, kuna lihtsalt jälle miskit ei meeldi või ta ei saa, ja siis ta jälle karjub. Ta näeb et teine laps kiigub, kohe hakkab karjuma et tema tahab ka. Ma siis ilusti seletan, et tita kiigub ära, siis tema kord. Et sina lase niikaua liugu.Sellele järgneb jälle üks suur raev, või siis hammustab jälle ennast. Samas teised temavanused, ootavad ilusti , kuna teine laps ära kiigub. Näiteks õue minekuga, on meil selline lugu.Paneme ilusti riidesse.Hakkame siis minema, jõuan ukse lahti teha, kui tema juba pistab röökima, et tahab ise trepist alla minna.Elame 2 korrusel, ma ei julge teda kohe kuidagi üksi lasta trepist alla. Siis ma jälle üritan talle seletada, et miks ei tohi üksi minna. Aga ta jälle nagu ei saaks aru. Jube raske on olukorda täpselt kirjeldada.
2-aastane ei ole tegelikult üldse kerge olla. Selles vanuses (vahel veidi varem või hiljem) on lapsele omane iseseisvumise vajadus ning tahtmine teha kõike ise. Kui mõni tegevus ei õnnestu, siis võibki kärsitumal lapse pahameel väljenduda endale haiget tegemises või asjade loopimises. Väikelapsed on ka meistrid oma emotsioone väga dramaatiliselt väljendama. Näiteks kui laps ei saa, mida tahab, viskub ta meeleheites põrandale ja nutab karjudes suuri pisaraid. Lapsel on vajadus katsetada piire ja uurida, kui kaugele mõne asjaga siin maailmas minna võib. See on üks viis maailma tundma õppimiseks. Teisest küljest on selles vanuses lapsel raske oma emast lahti lasta ja iseseisvuda. Ehk siis – lapse tunded võivad olla vastakad. Paljud vanemad ütlevad sellise ea kohta „kohutav kahene“.
Seega võib tegu olla täiesti eakohaste muutustega. Sellegi poolest tuleks mõelda ka võimaluse üle, et ülemäärane jonn on reaktsioon muutustele lapse või Teie elus. Näiteks kolimine, õe/venna ootus/sünd, vanemate vahelised pinged, lasteaiaga kohanemine jm. Eakohane jonn võib muutusest tingitud pingete tõttu võimenduda. Laps on ka vanemate omavahelise suhte peegel. Kui vanemate vahel on pingeid, reageerib laps sellele kohe. Tihtilugu võimendub jonn ka siis, kui ema või isa on ülemäära väsinud ja kurnatud. Kui laps muutustega kohaneb või siis vanemad omavahelised pinged ära klaarivad, muutub lapse käitumine peaaegu kohe.
Mis iganes on Teie poolt kirjeldatud käitumise põhjus, on Teie enda meelekindlus ja rahulikkus olukordadega toimetulemisel äärmiselt oluline. Jalgu trampivale ja oma nõudmisi esitavale lapsele tuleb öelda selgelt „ei“ ja seda korduvalt. Kuigi kisa võib suur olla, tausub lapsele tema tundeid tagasi peegeldada. Näiteks: „Sa oled väga vihane, et sa ei saa seda, mida sa tahad“, „Sa oled pettunud, et ma ei lase sul üksi trepist alla minna. Aga ma karda väga, et sa kukud“. Kui vanem suudab piire hoida, siis tunneb laps ennast turvaliselt.
Enda või teise hammustamine on samuti 2-aastastele iseloomulik, kuid alati peab vanem sekkuma ja käitumise lõpetama. Laps hammustab sellepärast, et ta ei oska sõnades väljendada seda, mida ta tunneb. Abiks on, kui aitate tal neid tundeid sõnastada. Näiteks öeldes: „Sa oled nii vihane, et ma ei lase sul kääre võtta. Käärid ei ole mänguasjad“.
Sarnaseid lapse tunnete tagasipeegeldusi võib teha igas olukorras. Näiteks mänguväljakul, kui laps tahab KOHE kiigele, võite öelda „Sa ei jaksa oodata ja tahad kohe kiikuda. Praegu kiigub aga teine laps ja sina ootad oma korda. Jah, ma tean, et sulle see ei meeldi, aga kiigutakse korda mööda. Ei tohi ennast hammustada (võtate lapse näiteks sülle). Sulle ei meeldi oodata, aga kiigutakse korda mööda“. Mõnda sõnumit tuleb öelda mitu korda. Kui laps tahab ikka karjuda, siis laske tal seda teha. Näiteks lähete kiikedest eemale mänguväljaku äärde ja ootate, kuni nutt vaibub. Kuigi Te juba väldite mänguväljakuid, siis tasub ikka käia ja jälgida muu hulgas, mida teised väikelapsed seal teevad. Teile tundub küll, et sama vanad lapsed suudavad oodata oma järjekorda, kuid tegelikult on palju ka neid, kes täpselt sama moodi KOHE midagi soovivad ja seda dramaatiliselt väljendavad.
Kui laps tunneb ennast iseseisvana, võib ta vähem jonnida. Andke talle iga päev mingites asjades otsustamisõigust või laske tal tegutseda (muidugi vaid turvalisust tagades). Näiteks lubage tal valida kahe kindapaari või kleidi vahel. Samuti võite lasta tal ise trepist alla tulla, kui kõnnite temast sammukese eespool, et komistavat last püüda. Võib-olla kõnnib ta veidi ise ja avaldab seejärel soovi Teie käest kinni võtta.
Probleemsete olukordade ennetamisel on samuti tähtis roll. Kui teate, et laps hakkab kohe uksest väljudes röökima, et tahab ise trepist minna, siis pakkuge talle juba riidesse panemise ajal välja mõte, et ta aitab teil ukse võtmega kinni keerata. Öelge, et keerate koos. Või rääkige, et tema ülesanne on uks kinni lükata. Vahel aitab põnevate lugude jutustamine või lapsega vestluse üleval hoidmine sama moodi jonniolukordi vältida. Kui jonn on kohe saabumas, siis võite näiteks ootamatult hüüatada „Vaata, vaata ruttu, jonn jooksis voodi alla. Kas sa nägid? Lähme vaatame, kas me näeme teda“. Lapsed on erinevad ja neile meeldivad erinevad nipid. Katsetage ja leidke see, mis Teie lapsele just sel arenguperioodil sobib.
Väga oluline on lapse kõneviisi korrigeerida. Kui laps räägib virilalt, karjudes, läbi nutu või isegi röökides, siis öelge, et Te ei saa midagi aru mida ta tahab. Paluge, et ta rahuneks ja oma soovi kordaks. Kui teete seda rahuliku hääletooniga ja järjekindlalt, siis peaks laps järjest kiiremini Teie märkuse peale, et te temast aru ei saa, oma kõnet muutma.
..Ta on hästi närviline, ta ei suuda nt klotse panna ämbri sisse , kus on vaja otsida õige kujund. Läheb valesti , jälle hüsteeritseb, loobib asjad, suure kaarega minema. Mänguväljakul ei julge enam temaga käia, kuna lihtsalt jälle miskit ei meeldi või ta ei saa, ja siis ta jälle karjub. Ta näeb et teine laps kiigub, kohe hakkab karjuma et tema tahab ka. Ma siis ilusti seletan, et tita kiigub ära, siis tema kord. Et sina lase niikaua liugu.Sellele järgneb jälle üks suur raev, või siis hammustab jälle ennast. Samas teised temavanused, ootavad ilusti , kuna teine laps ära kiigub. Näiteks õue minekuga, on meil selline lugu.Paneme ilusti riidesse.Hakkame siis minema, jõuan ukse lahti teha, kui tema juba pistab röökima, et tahab ise trepist alla minna.Elame 2 korrusel, ma ei julge teda kohe kuidagi üksi lasta trepist alla. Siis ma jälle üritan talle seletada, et miks ei tohi üksi minna. Aga ta jälle nagu ei saaks aru. Jube raske on olukorda täpselt kirjeldada.