Mind on vaevanud aastaid mure oma lapse pärast. Ta sündis sünniveaga, mis parandati imikueas, kuid sellest tulenevalt on tal probleeme hingamisteede haigustega, millesse ta kahjuks tihti jääb.
Kahjuks on läinud ka nii et tavalised köhad, nohud ja viirused lõpevad meil haiglas olles.
Igakord "avastatakse" midagi uut, mis tal valesti on, või miski mis ei tööta tema organisimis nii nagu tava lapsel.
Igakord kui laps kasvõi köhatab valdab mind täielik paanika - jälle haiglasse, jälle on laps kriitilises seisundis.
Viimati oli tal raske haigus, saime juba kodusele ravile ja taastuma. Kuid nüüd avastati, et lapsel on seoses hapnikupuudusega tekkinud ebanormaalne kõnnimuster.
Ma ei tea kuidas ma suudan asja positiivsemalt näha, loota, et ta nendest muredest välja kasvab. Hirm on nii suur.
Olete mures ja hirmul oma haige lapse pärast. On mõistagi ka täiesti loomulik murelik olla – iga ema igatseb ju, et laps oleks terve ja areneks kenasti, et laps ei peaks kannatama haigustega ja üleelamistega kaasnevat füüsilist ning psüühilist valu. Ema tahab ikka lapse valu endale võtta, last päästa. Ent laps on üks teine inimene, eraldi inimene teist, te ei saa tema kannatusi ära võtta, küll aga saate teda toetada nendega toimetulekul. Sest iga last, nii haigemat kui ka tervemat kaitseb ema armastus, hool ja tähelepanu. Kui need kõik on piisaval määral olemas, siis just see aitab lapsel ka tervem olla. Neuroteadlased on juba ammugi kindlaks teinud, et rakutasand on seotud tunnete ja mõtlemisega. Turvatunne ja rahulik meel toetab immuunsussüsteemi – ja just seda on teie lapsele (ja igale lapsele) vaja.
Muretsemise õhkkond teeb ka lapse ärevaks, ema pinge on enamasti ka lapse pinge, sest ema ja laps on omavahel väga seotud. Väikelapsed on eriti tundlikud ema meeleolude suhtes. Muretsemine aitab teil küll ehk lapse vastu tähelepanelikum olla, et võimalikku algavat haigust varakult märgata. Samas on muretsemisel mitmeid varjukülgi. Lisaks eelpoolnimetatule võtab muretsemine ka väga palju energiat. Seda läheb teil ju hädasti mujal vaja, miks seda muretsemisele kulutada. Muretsemisega kaasneb enamasti ka uskumus, et kui ma ei muretse, siis lähebki halvasti.
Mõelge, mida saaksite teha muretsemise ja hirmu tundmise asemel? Hirmu vastu ei aita hirmutavate mõtete endast eemale ajamine, see hoiab hirmu ja ärevust alal. Parem variant on need asjad rahulikult läbi mõelda. Mis on see, mida te kõige enam kardate? Ka selles kõige hullemas variandis on reeglina olemas väljapääsuteed ja ehk isegi head lahendused.
Uskumustel on suur jõud. Vahel tunnevad haigete laste emad end läbikukkununa, kuna ei suuda last „terveks teha“. Kuid see on irratsionaalne mõte: kui meditsiin ei suuda haigust n-ö ära võtta, siis kuidas saab seda teha ema? Teine levinud uskumus on: ma olen süüdi, et mu laps haige on. Seesugused negatiivsed mõtted ei aita ei emasid, ammugi siis lapsi.
Last aitab eelkõige see ema, kes annab endale aru olukorra keerukusest, otsib kõikvõimalikku abi asjatundjatelt, täites nende ettekirjutusi ja soovitusi, kuid selle kõige kõrval säilitab rahu ja tasakaalukuse. Ema rahu ja rõõmsa meele toel saab ka haige laps kasvada ennast toetavaks, oma haigusesse või tervisesse puutuvasse eripärasse rahulikult suhtuvaks inimeseks. Ja vastupidi, kui te lapse kõrval aina mures ja hirmul olete, on tõenäone, et laps kasvabki abituks, kes toime ei tule.
Loomulikult pole see kõik nii lihtne. Aga kindlasti on võimalik valida muid käitumisi kui muretsemine ja teisi tundeid kui hirm. Kui seisate lapse tervise ja heaolu eest piisavalt, saate kindlasti ka suurt rõõmu tunda lapsega koos olemisest, temaga mängimisest jm ühendavast-rõõmustavast. Kindlasti peaksite tegelema ka enda isikliku tassi täitmisega: lubama endale meeldivaid tegemisi ilma lapseta, siis on teil lapse juurde tagasi tulles taas värsket energiat. Hea oleks, kui lapse ümber oleks ka teisi inimesi, kes lapse ja teiega lähedased, üheskoos on kindlasti kergem.
