Kas 5-aastane laps peaks oskama noaga toitu lõikama? Näiteks pizzat, või viinerit taldrikul või kuuma võileiba?
Mis arvate?
Mul mees nõuab tütrelt et ta lõikaks oma toitu ise. Laps üritab, aga eriti ei õnnestu. Mees ei luba mul lapsele toitu tükkideks lõigata, sest ta ju tegeleb noaga söömise õpetamisega ja kui ma aitan, siis teen lapsele karuteene. Laps jätab enamuse toidu söömata
Lapsed arenevad eri kiirusega. Ei ole selget arengulist nõuet selle kohta, millal lapse käte motoorika ja koordinatsioon peaksid olema arenenud sinnamaale, et sealt alates noa ja kahvli käsitsemine ladus olema peaks. Arengulised nõuded on üldse küllalt üldised, ei maksa neid liialt tõsiselt võtta. Algkooli esimeste klasside lapsed oskavad enamasti juba noa ja kahvliga ümber käia, kuid siin on palju nii vanuseliselt allapoole kui ka ülespoole ulatuvaid näiteid.
Ent väga selge on see, et kui me sunnime last millekski, siis kohtame alati vastupanu. Isegi kui laps põhimõtteliselt peaks mingiks arenguhüppeks valmis olema (nt potti pissima, oma toas magama, lutist loobuma, tassist jooma, ise sokke jalga panema jne), siis see, kui vanem rakendab sundi, lükkab selle arenguhüppe alati edasi. Asi on selles, et alati, kui me rakendame jõudu, saame vastu sama palju jõudu. Sama jõud, mis muudel tingimustel (nt soosivas, mõistvas koostööõhkkonnas) läheks uue oskuse omandamisele, katsetamisele, eksimisele, uuele proovimisele jne, läheb nüüd hoopis vastuhakkamiseks. Kogu see energia, millega laps muidu otsiks endas uue oskusega toimetuleku ressurssi, läheb sundi rakendades eneseväärikuse kaitsmisele.
Iga laps tahab areneda, ja seda arengut saab vanem toetada, kui ta on rahulik ja toetav. Kriitika, halvustamine, väljanaermine, liiane nõudlikkus, tõrelemine jms on olulised arengu takistajad. Laske lapsel valida oma tempo. Loomulikult võib teda parandada ja veidi aidata, kuid seda tuleb teha delikaatselt ja pigem positiivses võtmes. Vanema rõõmus meel, rahulikkus ja toetavus aitab alati lapse arengule kaasa.
