Poiss saab kohe-kohe 4-aastaseks. Muidu igati tipp-topp poiss, aga mürab kohutavalt. Nende vnuses võiks seda pidada normaalseks, kuid asi on üle piiri läinud.
Taustinfoks: olen üksikema, laps on lasteaias 9st hommikul 16ni õhtul. Kuid laps kogu aeg röögib ja karjub, lõhub mänguasju mitte ei mängi nendega ja jookseb nagu hull. Ka kasvatajad on mitu korda öelnud, et neil temag selles mõttes väga raske, et jookseb äkki kogemata kellelegi otsa või kukub ise endale viga või....Mind ennast ka väsitab ära see asi. See käitumine on selline tal ka siis, kui oleme kaks nädalat lasteaiast eemal rahulikult maale puhkama sõitnud. Päevläbi jookseb ja kogu hingest karjub ja lihtsalt lõhub asju. Tähelepanu puudust tal olla ei saa, sest ka lasteaia väliselt tegeldakse temaga piisavalt, õpetan mängima jne. Ei ütleks, et ta on hüperaktiivne sest löönud ta kedagi ei ole ja suudab siiski vaikselt vahel televiisorit kah vaadata. Kuid tunnen, et olen sellest nii väsinud. Kas tõesti tuleb vits appi võtta? Ei tahaks küll. Aga rääkinud olen temaga. Räägiks nagu nukuga - ei mingit reaktsiooni. Ka tavaline jutt käib tal karjudes või lihtsalt hästi valjult. Kuulmishäireid ei ole, see kontrolliti haiglas kunagi ära.
Probleem hakkas siis, kui hakkas lasteaias käima. Sõpru tal seal on ja kasvataja sõnul saab teistega hästi läbi. Ah jaa, lõunaune ajl kah eriti magama jääda ei taha, siputab ja ronib voodist välja jne. Ja kui magb, siis viskleb üõhest voodiotsast teise jube rahutu unega selles mõttes. Lasteaia tõrget ei ole tal kordagi olnud, ei ole ka lasteaeda minnes nutnud või öelnud, et ei taha käia. Vahel jätan ta ka lasteaiast koju, lihtsalt et laps puhkaks ja mina saaks temaga koos olla. Üksikemana seda võimalust just palju ei ole.
Ühesõnaga, kõik nõuanded on oodatud, et äkki olen ise midagi valesti teinud või kuidas edasi kätuda. :rolleyes:
Mõni laps ongi energilisem ja rahutum. Ses mõttes, et ei seisa paigal. Võib-olla ta sul proovib piire ka, katsetab kui kaua su närv vastu peab. Vits ma arvan ei aita, see võib veel rohkem trotsi tekitada. Püüa ikka sõnadega.
Enne uinakuid püüa anda lapsele rahulikum tegevus. Seadke sisrutiin.se mingi päeva reziim/ Samas mõni laps ei tahagi lõuna ajal magada... kas ta on väsinud lõuna ajal, iga laps vajab und erinevalt.
Teie murest lugedes tekkis kõigepealt hulk küsimusi. Kirjutate, et probleem tekkis peale lasteaeda minekut.
Kuidas valmistasite last ette lasteaeda minekuks ja kui kaua harjutasite last lasteaiaga?
Millised kokkupuuted olid lapsel enne lasteaeda minekut teiste lastega, kui palju tal on olnud võimalik teistega koos mängida?
Kuidas laps enne lasteaeda minekut kodus pigeid väljendas?
Kuidas ise käitute, kui olete lapse peale (või kellegi teise peale) pahane, kui miski ei meeldi?
Kellelt on laps õppinud karjumise ja löömise? Laps toimib ju kogetud mudelite järgi.
Ütlete, et tegelete lapsega piisavalt. Kas lapsele jääb ka suunamata aega, iseolemise võimalust? Mõnikord sisustavad vanemad kogu lapse aja ära, niisama vabalt olla ei saagi.
Millal käitub laps teisiti? Kindlasti on mõni kord.
Kuidas tekkinud probleeme käsitlete?
Mis veel on lapse elus muutunud peale lasteaeda mineku?
Praegu ei oska öelda, millest teie lapse käitumine selliseks on muutunud. Võiks konsulteerida pereterapeudiga, et aru saada, mida teie laps sellise käitumisega öelda püüab.
Esialgu soovitan lugeda Th. Gordoni "Tarka lapsevanemat", kui te pole seda veel teinud, et leida, mis teie enda käitumises sellist käitumist soodustab. Kasulik on vältida sina-keelt (Jälle sa tormad nagu meeletu. Kuidas sa ometi võid nii võimatu olla. )
Laps vajab Teilt mina teateid selle kohta, mis käitumine kaasa toob teile või lasteaias teistele lastele. (Kui sa karjud, on mul raske sinust aru saada. Kui sa mänguasja vastu maad viskad, läheb see katki ja mul on kahju, sest see maksis... Ma ei osta sulle uut autot, sest ostsin eelmisel nädalal ja sa lõhkusid selle ära. ) (Kui sa ei saanud Toomaselt asja, millega mängida tahtsid, said pahaseks ja lõid teda. Toomasel oli valus ja ta lõi sind vastu. Tegelikult te tahtsite mõlemad sama autoga mängida. Ja nüüd te saite teineteise peale pahaseks ja sa ei saanud ikkagi seda autot. Ja minul on häbi, et sa teisi lööd.)
Siit edasi võiks lapsega koos arutada, kuidas teinekord sellises olukorras käituda. Justnimelt arutama, nii, et laps saaks kaasa mõelda, mitte nii, et mina ütlen, kuidas ta peab tegema või ei tohi teha. Kindlasti vajab ta ärakuulamist, et aru saada, mis tema poolt sellise käitumise tinginud. (Nt. sa solvusid, kui ja siis..)
Võib juhtuda, et laps ütleb. "Aga sina lööd ka mind." Siis ei aita enda õigustamine, vaid oma vea tunnistamine: Ma ei olegi palju parem, kuigi olen suurem. Sul on õigus, kui ma tahan, et sina teisi ei lööks, pean ise ka õppima mitte lööma."
Lastel on olnud abi ka sellest, kui vanem mõistab, et kui laps vihastab, vajab see pinge väljapääsu. Samas selgitab vanem lapsele, et oma pahameele pärast ei tohi kellelegi haiget teha (NB! See toimib tõesti vaid siis, kui vanem ka ise ei löö last, kui kurjaks saab. Siis otsitase teisi pahameelest lahtisaamise viise, nt. lüüa jaolaga vastu maad.
Vastates mõnele küsimusele mis mu teemast tekkida võisid. Laps ei ole väljaspool lasteaeda kuigi palju teiste lastega kokku puutunud, sest kahjuks ei ela siinkandis eriti temaealisi lapsi kellega pidevalt koos mängida jne. Lasteaiale eelnes lastesõim, kus hakkas käim 2,4 aastaselt. Seal aga oli üsna vähe, sageli päev nädalas. Kuid jah, seal sõimes oli üks poiss kes kasvatajaid lõi ja neile sülitas ja mänguasju lõhkus ja minu poeg kartis teda tohutult. Ka kasvtajatel oli selle lapsega suuri probleeme. Kodus meil füüsilist karistamist ei esine, karjumist ka mitte. Kuid põetame juba 10 aastat väga dementset vanainimest, mis tekitab kodus üsna pingelise õhkkonna pidevate magamata ööde pärast.
Lapse käitumist määravad laias laastus kaks tegurit: kaasasündinud närvisüsteem ühelt poolt ja keskkond teiselt poolt. Sageli on laps juba sünnist saadik aktiivne ja püsimatu. Teie lapse käitumine tuleneb osaliselt kindlasti kaasasündinud temperamendist ja võib viidata ka hüperaktiivsusele, mis on samuti kaasasündinud omadus. Sellised lapsed on püsimatud, tormavad ringi arvestamata ohtusid ja mõtlemata tagajärgedele. Nende keelamine tundub mõttetu tegevusena, sest see ei pidurda neid. Samal ajal võivad nad tegelda neid huvitava asjaga üsna püsivalt. Seda kaasasüdinud omadust tugevdavad või leevendavad olud, milles laps elab. Kirjutate, et teil on kodus vanainimene hooldada ja pinged magamata ööde pärast. Kes on magamata, kas ainult teie või on ka lapse uni häiritud. Ja mida tähendab pingeline olukord? Mida siis teete või tegemata jätate, kuidas see pinge väljendub? Lapsed on head kehakeele lugejad, st, et nad tunnevad teie olekust teie meeleolu ja tundeid. Võib olla teie pinges olek mõjutab ka lapse käitumist. Pinges vanem teeb ka lapse ärevaks ja ärevus väljendub sageli tormakas ja kontrollimatus käitumises. Seega, kui koos on mitu tegurit, mis soodustavad tormakat käitumist, kujunebki välja teie poolt kirjeldatud olukord. Mida teha? Alustage sellest, et püüate kinnitada iga väiksematki muutust, mis viib soovitud rahulikuma käitumiseni. Tunnustage last, kui ta on vaikselt istunud kasvõi 2 minutit. :rolleyes: Öelge, et ma märkasin, et sa räägid täna vaiksema häälega ja see meeldib mulle. Mulle meeldib, et sa istud paigal ja vaatad ..... Oluline on anda lapsele teada, et märkate teda just siis, kui ta on rahulik ja vaikne. Lapsed tahavad vanemate tunnustust. Teiseks, tegelge iseendaga. Püüdke jõuda selleni, et tunnete end sisemiselt rahuliku ja kindlana. Mediteerige, tegelge joogaga, luuletage või maalige: ühesõnaga, otsige võimalusi sisemise rahu saavutamiseks. Kui ükski meetod ei aita, siis otsiksin abi spetsialistilt, kas lastepsühholoogilt või -psühhiaatrilt. Arvan, et lapse selline käitumine viitab sellele, et laps ei tunne ennast hästi. Tarkust ja kannatlikkust rahulikuma elu poole liikumisel.
