Mul on 5a11k tütar. Lasteaias arenguvestlusel pööras õpetaja tähelepanu sellele, et muidu arukas laps ei oska tihti kirjeldada/edasi anda vaadatud etendust, kuulatud juttu. Olen ka ise tähele pannud, et nt küsimusele, mis mänge sa täna lasteaias mängisid, tuleb esimesena vastus "ma ei mäleta". Varem "ei mäletanud" ta ka seda, mida lasteaias sõi, nüüd on ta sellele küsimusele kiirelt vastama õppinud (minu meeleheaks?)
Kui õpetaja palus tal ühe laulu laulda/luuletuse lugeda, jäi laps mõneks ajaks mõtlema (öeldes korduvalt "oota, ma mõtlen"), enne kui laul tuli. Sama kordus ka nt, kui paluti nimetada koduloomi. Jääb mulje, et justkui ootamatud küsimused blokeerivad kuidagi.
Muidu on laps eakohase arenguga ja nagu õpetaja ütleb rohkemgi veel. Ta on ise huvi tundnud lugemise (ka kirjatähti loeb/veerib olenevalt kontekstist) ja kirjutamise vastu. Tema sõnavara on üsna hea ja ka fantaasia. Ka üllatas laps õpetajat arvutamise oskusega kui lauamängus oli vaja täringusilmi kokku arvata, mis ületasid kümne piiri (a´la 6+6+5). Kodus me last teadlikult ei "drilli".
Samas mäletab ta üksikuid detaile, seoseid varem loetud raamatust/ vaadatud filmist.
Eelneva probleemi lahendamiseks soovitas õpetaja kodus mälu treenivaid mänge teha.
Ma tahaksin teada, mis sellise "eripära" taga on? Sel peab ju mingi põhjus olema. Kas ja millise spetsialisti poole pöörduda?
Tänan vastuse eest.
Te olete hakanud muretsema lapse mälu pärast, seda enam, et arenguvestlusel sellele tähelepanu juhiti. Üsna tõenäoline on see, et lapse „eripära“ seletub sellega, et tema mõtte- ja fantaasiamaailmas toimub midagi huvitavat, st ta on hõivatud sageli millegi muuga – märkab detaile, keskendub hoopis teistele asjadele, mida pärast küsitakse, laseb oma kujutlusel rännata ja ei võta vastu seda infot, mida justkui „peaks“, st mida pärast küsitakse. Asi ei pruugi üldse olla selles, et tal oleks kehv mälu, vaid ta mäletab teisi asju, loob teisi seoseid ja vajab vahel rohkem aega, et mõnele konkreetsele küsimusele vastata. Ta võib näiteks mõelda omi mõtteid kui lasteaias sööb, kui juttu ette loetakse, etendust vaatab. Seda enam, et ta on mõnes teises asjas väga taiplik ja arenenud, ei peaks tema „eripära“ pärast väga muretsema. Võib ju olla, et koolis, nagu ka lasteaias, oleks vaja just teisi asju tähele panna ja osata vastata, mis temale ei näi sobivat. Kui ta aga peaks sageli kogema, et temaga on justkui midagi valesti, ta ei oska seda, mida peaks, siis võivad tõesti tekkida ka nn blokeeringud, vastamisärevus. Praegu tundub, et jälgima peaks just seda, et laps ise ei peaks kartma või muretsema, et ta mõnd asja ei oska vastata või ei mäleta.
Mis puutub loetud-kuuldud lugude jutustamisse, siis võiks proovida seda, et ta saaks sedatalle sobival viisil seda teha. Teadmata, kuidas seda lasteais on tehtud, oletan, et teie lapsel võib olla raske vastata konkreetsetele või suunatud küsimusele, sest tema märkas, keskendus millelegi muule, märkas loos teisi asju, lõi oma pildi sellest. Et aimu saada, kuidas tema lugusid kuulab ja etendust vaatab, millele keskendub ja mida mäletab, võite lasta tal vabalt ise jutustada ja kirjeldada. Samamoodi ka teisi asju. Oleks hea kui ta pigem kogeks seda, et sellest pole midagi, et ta ei mäleta, mida lasteaias sõi, kuid tema jaoks oli miski muu huvitav ja las räägib seda.
Ka lasteaiast antud soovitusi on hea järgida, st mängude abil mälu treenida jms. Võib ju olla, et tal on teatud asjadele raske keskenduda (oma mõtted lähevad uitama) ja mõned tegevused aitavad tähelepanu tahtlikule suunamisele ja keskendumisele kaasa. Kui siiski on mure, kas lapse mälu või tähelepanu ja keskendumine on häiritud ja sellest tulenevalt võiks tal olla raskusi tulevikus koolis, siis miks mitte pöörduda ka lastepsühhiaatri poole ja konsulteerida
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
