Mure järgmine...laps hakkas sõnu ütlema 1,7a kokku umb kuni 7 sõna ja enne 2a jäi vakka jättis endale sõnavarasse sõna ANNA...sellega saab siiani hakkama ehl 6 kuud täitsa vait olnud. Logopeed ja psühholoog ei oska midagi tarka veel öelda.
Kas peax hakkama juba kartma midagi tõsisemat.
Olete mures lapse kõne arengu tõttu.
Kõige olulisem lapse arengu mõjutaja on tema turvatunne. Kõne areng on üks osa arengust, kuid nagu kõige muu arengut, nii ka kõne arengut toetab kõige enam see, kui olete piisavalt palju koos lapsega, mängite temaga, räägite temaga, olete mõistev, rahulik ja toetav.
Kuna käsi on n-ö aju pikendus, siis on väga oluline arendada käelist tegevust. Kõikvõimalikud mängud, mis nõuavad käe ja sõrmede osavust, on väga vajalikud. Sama oluline kui mängimine on vanematel õppida saatma oma tegevusi sama tegevust kirjeldava kõnega, seda tuleks teha pidevalt. Lapsel on tingimata vaja kuulda, kuidas kõlavad sõnad ja laused, see on kõne arengu jaoks aluselise tähtsusega. Soovitatav on rääkida lihtsas keeles, kuid mitte titakeeles – see jäägu lapsele. Asjakohane on ilmekus ja selgus. Lugege lapsele, laulge lapsele, kirjeldage häälitsusi. See kõik on lapsele mitte ainult vajalik, vaid ka nauditav. Rõõmus meel aitab samuti arengule kaasa.
Last ei tohi sundida rääkima (ütle nüüd: pall!, ütle: aitäh!), ei tohi olla pahane ega kriitiline, kui ta ei ütle seda, mida vanem soovib. Kui lapsel juba on sõnad, peaks jälgima, et sõnade parandamine ei oleks mahategev, vaid toetav. Nii et mitte: mis noiss, ütle: poiss. Vaid: jaa, sa oled poiss, muidugi sa oled poiss! Kui laps pidevalt tunneb, et tema kõneviisiga ei olda rahul, võib ta hoopis vait jääda.
Kui laps saab teie jutust aru, siis on tal passiivne kõne olemas, lihtsalt aktiivset kõnet pole veel. Selge on ka see, et igal lapsel on oma tempo, laste areng hilistub eri asjades: mõni hakkab hiljem kõndima, hiljem potti pissima, hiljem ise riidesse panema jne. Kui olete oma lapse jaoks igati olemas, lahke, mõistev ja toetav, siis on suur tõenäosus, et kõik sujub ilusti.
Spetsialistiga võib aga ikka konsulteerida: neuroloog ja logopeed võivad olla abistavad. Sageli on spetsialistid ka eri seisukohtadel, nii et ehk tasub küsida ka teist arvamust oma lapse osas mõne teise spetsialisti käest.
