Tere! 5-aastane tüdruk on alatasa pahas tujus. Nii ütlebki. Vahel on mingi põhjus, mis selle tekitab, aga alati ei suuda ma seda tuvastada. Ja nii võib ta tundide kaupa mossitada, olla kuri, peksta või loopida oma kaisuloomi, miski ei huvita. Üksi ta ei mängi. Vahel saan ta taas naerma, aga vahel mitte. See negativism lihtsalt tapab. Mu ema väidab, et tema oli ka lapsena paha tujuga kimpus ja mäletan ka oma paha tuju lapsepõlvest. Kas tegemist võib olla mingi organismi sisese probleemiga? Aine puudus? Fakt on, et mõni on kogu aeg päikselises tujus ja teine mitte, sõltumata välistest asjaoludest. Mida ma teha saan? Mul ei ole võimalik teda kogu aeg lõbustada ja tema meelt lahutada. Ükski lapsevanem mu tutvusringkonnas ei tegele nii palju oma lapsega kui mina. Tähelepanu puudust tal küll ei tohiks olla. Ma väga ei riidle, eriti ei karista (ta on suhteliselt mõistlik ja saab ilma karistamata hakkama), julgustan, kiidan. Paras süleloom, tassin teda siiamaani vahel süles, kallistame tihti, mürame. Tagatipuks ta vihastab alati, kui miski esimesel proovimisel välja ei tule. Üks mossitamiste allikatest. Kuna ta on tihti haige, siis peame paraku ka palju aega koduseinte vahel viibima. Koju ei taha enam minna ja vahel on tunne, et paneks ukse tagantkätt kinni ja jätaks ta sinna koju mossitama.
Saan Teie kirjast aru, et 5-aastane tütar on igati mõistlik laps, kuid tihti kurvameelne. Tema vanaema mäletab end ka lapsena paha tujuga kimpus olevana, Teielegi pole halb tuju lapsena võõras olnud. Kirjutate ka, et mõni inimene kohe on kogu aeg päikselises tujus ja teine mitte. Nii see tõesti on. Olete tütre negativismist ja pahast tujust väsinud, Teil pole võimalust teda pidevalt lõbustada. Usun, et ega ei peagi tütre meelt pidevalt lahutama, tegelete lapsega niigi tuttavatest kõige rohkem. Laps ei kannata tähelepanu vähesuse all, ikka veel saab olla süles, palju kallistusi. Oskate nimetada ka ühe kindla paha tuju põhjuse, nimelt vihastab tütar alati, kui miski esimesel proovimisel välja ei tule. Selle vihastamisega on lood nii, et tavaliselt on viha all peidus sootuks teised tunded, mida laps ei oska ära tunda ega sõnastada. Tõenäoliselt võib see olla pettumus, lootusetus, hirm mitte olla parim jms. Sellisel puhul oleks hea aidata lapsel esmase tunde leidmisel, sõnastamisel. Seda võib teha umbes nii:“Ma näen, et saad pahaseks, et värv üle ääre läks, oled vist pettunud.“ Selline peegeldamine aitab lapsel ennast paremini mõista, leida õige sõna oma meeleolu määratlemiseks. On hästi oluline anda lapsele teada, et kõik tunded on OK, lubatud, aktsepteeritavad. Tundeid ju inimesed reguleerida ei saa, nad lihtsalt tekivad meis, tasapisi õpime nendega elama nii, et teisi inimesi ei kahjusta. Teiege tütar elab oma viha välja üpris talitsetult, nahutada saavad kaisuloomad.
Lapse kasvatamisel on väga oluline tingimusteta armastus, see loob viljaka pinnase enesekindluseks. Lapsele on tähtis tema heakskiitmine igas seisundis, tervena ja haigena, rõõmsana ja kurvana. Kui muretsete palju tema paha tuju pärast, võib lapse mõelda, et peab olema rõõmus, et olla armastatud, et olla „nagu peab“. Lapsega suhtlemisel on heakskiitval keelel lausa võluvägi, ta julgustab last proovima, arenema, kartmata manitsemist ja kritiseerimist, sellel on hea varjatud sõnum: „Oled tore ja hea just sellisena nagu oled“.
Vahest tekitab tütre paha tuju Teis soovi ukse tagantkätt kinni lükata ja jätta ta sinna koju mossitama. Ega see polegi paha mõte. Kui tunnete, et olete väsinud ja kannatus tahab katkeda, võite tõesti endale puhkust lubada. Tähtis on, et laps ei tunnetaks seda karistusena, vaid näeks, et kui emal on paha tuju, püüab ta sellest lahti saada uute muljete kaudu, läheb jalutama, kinno või teatrisse. Lapsed õpivad meie tegudest enam kui meie sõnadest.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
