Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Mida teha, kui laps on ema tagant raha võtnud?

Krissu
Külaline
Postitatud 19.02.2013 kell 13:02
Kuidas tuleks siis käituda? Esimene mõte oli suur pettumus...Tal on oma raha, mida ta tahab millegi kindla jaoks koguda. Suutis seda natuke aega teha, kuni hakkas ikka teistega koos vahetunnis poes käima ja kasutas oma pangakaarti, kus tal raha kogutud. Alles eile ütles, et ta enam ei taha raisata ja andis kaardi minu kätte. Aga täna hommikul avastasin, et ta on enne kooli minekut siis minu rahakotist münte võtnud. Summa pole siiski oluline, pigem see, et ta tegi seda, salaja, ei tulnud minult küsima. Ilmselt ta teadis, et ma ei anna kuna ma ei poolda seda, et raha on lastel koolis kaasas ja nad ostavad krõpsu ja magusat. Mida siis tegema peaks nüüd? Ta hakkab loomulikult tagasi ajama, kui küsin aga ma ju olen täiesti kindel, et ta seda tegi. Kas see nüüd jääbki nii? Hakkabki siis niimoodi näppama, algul meie tagant, hiljem siis mujalt, kui kodust ei saa? Sad Ma olen nii mures, palun andke nõu...
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 20.02.2013 kell 16:25
Täiesti arusaadav, et olete pettunud ja mures. Vähe sellest, et varastamine väärib hukkamõistu, näete ohtu, et see võib korduda. Igal juhul on vajalik midagi ette võtta ja seeläbi sarnaseid teod peatada. Esialgu võib aga asjasse suhtuda veidi leebemalt, sest ilmselt ei pruugi poiss ise veel aduda selle teo tõsidust. Praegu on kindlasti vajalik maha pidada üks tõsine jutuajamine. Kindlasti ei tule kasuks see, kui raha kadumist maha vaikida või lihtsalt loota, et enam nii ei juhtu. Samuti ei tundu lapse suhtes mõistlik ka tema nö vahelevõtmine või kontrollimine. Pooldan ausat ja avatud lähenemist. Näiteks ölege, et soovite temaga ühel tõsisel teemal rääkida ja võtke selleks kindlasti piisavalt aega. Rääkige, et olete märganud oma rahakotist müntide kadumist. Raske on ette ennustada, kas poiss tunnistab teo üles või tundes hirmu ja häbi hakkab seda eitama. Palju oleneb sellest, kui suurt ohtu ta endale näeb. Siin võite olla teie talle abiks, et ta saaks võimalikult aus olla. Näiteks mõjudes kindlameelselt aga rahulikult on tema aus ülestunnistus tõenäolisem kui olles ähvardav ja karistav. Võib-olla on mõjusam see, et räägitegi siiralt, et olete mures, et ta ei küsinud teilt raha küsida ja võttis salaja. Või tunnistate oma nõutust, et sooviksite mõista, mis pani teda salaja võtma ja hindate tema julgust ausalt rääkida ka keerulistel teemadel. Näib, et väga-väga oluline on sellise jutuajamise juures see õhkkond, mida loote, et soodustada tema võimalikust häbist ülesaamist ja võimaldate aus olemist. Seetõttu võib kasuks tulla mitte liialt kiiresti talt vastust pinnida, kas võttis raha või mitte, pigem rääkida sellest, mis teid muretsema paneb ja mida hindate. Kui ta aga peab liialt kiiresti ja hirmu ajendil midagi ütlema (sh valetama), siis on tal raskem sellest ka taganeda.
Mõelge eelnevalt ka sellele, mis võiks olla poisile sedavõrd olulisem, et ta üldse võttis salaja raha. Jah, seda ta oletate, et ju ta teadis, et te ei anna. Aga veel. On see poiste kambavaim, kellegi tunnustus omades raha, soov tunda end iseseisvamana, või tõesti isu mõne toidu järele, mida muidu ei saaks vms. Miski pidi olema talle veel olulisem, kui oht vahele jääda. Kui selleni jõuate, on võimalik ka koos arutleda, kuidas olukorrale lahendus leida nii, et te mõlemad osalete selles ja rahule jääte.
Kirjutate, et te ei pea õigeks, et tal oleks koolis raha krõpsude ja magusa jaoks. Loomulikult on mõistlik laste toitumisharjumusi jälgida. Kas aga kaardiga oma raha kasutades usaldasite tema valikuid? Tundub, et kogu loo juures on väga oluline temaga rääkida kõigest sellest ka, st mis talle tähtis on, mida ta vajab jne. Seega on väga oluline ta tõsiselt ära kuulata (vt aktiivne kuulamine). '
Ma usun, et lapsed, kellele võimaldatakse tõtt rääkida, ei pea valetama. Võimaldamise all pean silmas hirmuvaba ja üksteist austavat suhet. Kui teil on usalduslik suhe, siis saate rääkida ka keerulistel teemadel. Lõpuks lisan veel usaldussuhte loomisele ei tule kasuks karistamised, keelud-käsud, lapse halvustamine, vaid ikka temasse tõsiselt ja mõistvalt suhtumine ja oma väärtuste ja arusaamade selge väljendamine (vt ka Suhtlemisoskuste KKK – mina-keel, aktiivne kuulamine).
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!