Tere, küsiks nõu kuidas käituda oma vanema lapsega, kes alates beebi majja tulekust on emasse väga klammerduv. Põhi probleem ongi selles, et ta ei lähe issi ega vanaemaga ega ka kellegi teisega kuhugi välja. Alati pean mina olema kaasas. Beebisse suhtub väga hästi musitab, kallistab, aga tundub, et teda väga mõjutaski see kui ma olin mõned päevad haiglas. Kodus olles on nõus teistega mängima ja ka mina pühendan talle nii palju aega kui võimalik. Aga kuna beebiga eriti kuskil väljas sünnipäevadel, poes või kus iganes käia ei tahaks siis istubki ka 2 aastane emmega kodus, kuna ei ole nõus mingite nippidega ilma emmeta toast välja minema. Muidugi pole beebi väga kaua meil kodus olnud aga, küsikski nõu kas selline probleem laheneb ajaga või kuidas oleks mõistlik käituda? Samas ei ole ta nõus ei päeval ega õhtul ilma minuta uinuma aga selle aja ma ikka leian beebi kõrvalt, et ta magama panna, kui ta saaks vahetevahel ilma minuta ka kuskil käia . Lihtsalt nii kurnav on nii talle kui mulle pidev kodus istumine. Kuidas saaks talle kinnitada, et emme ei lähe enam mitte kuhugi.
Ette tänades!
Väiksema õe või venna sünd perekonda on vanema lapse jaoks alati kohanemist nõudev olukord. Varem vaid ainsana ema (ja isa) jäägitut tähelepanu nautinud väikelaps on äkki olukorras, kus ta on äkki "suur vend/õde" ning paratamatult nihkub vanemate tähelepanu ja hoolitsuse fookus vastsündinule, mis tekitab distressi (ükskõik kui hästi on vanemad lapse noorema sünniks ette valmistanud, kaasanud - alateadlikult tajutud (oma positsioonist) ilmajäetusetunne on toimetulekuks lihtsalt liiga suur.
Olete mures, et teie 2,6 aastane laps on peale beebi sündi teie suhtes äärmiselt klammerduv - on nõus kodust lahkuma vaid koos teiega, samuti peate just teie teda uinumisel saatma. Toote ise välja ka või võimaliku käitumise muutumise põhjuse - sünnituse ajal/peale seda (?) olite mitu päeva kodust ja lapsest eemal.
Kas see oli esimene kord, kui olite lapsest mitu päeva eemal? Nägi ja kuulis ta teie sünnitusvalusid? Kui mures olite ise sel ajal, teised täiskasvanud teie ümber? - need on vaid mõned võimalikud põhjused, miks lapsel võis tekkida hirm teid kaotada ja tingis tema klammerduva käitumise, mis arenguliselt ei peaks enam selles vanuses lastel väga omane olema - pigem õpivad nad tasapisi iseseisvuma, kujuneb välja minatunnetus.
Samas, lapsed reageerivad uue beebi tulekule mitmetel viisidel ja kõik nad on antud situatsioonile (kohanemisel) normaalsed. Mõned taastavad oma varasemale eale iseloomulikud käitumisviisid, lähevad justkui arengult tagasi: imevad pöialt, teevad püksi, küsivad rinda või lutipudelit või räägivad titekeelt, kuigi suudavad end juba selgelt väljendada. Teised seevastu muutuvad vaikseks ja keelduvad rääkimast või mängimast. Kolmandad muutuvad agressiivseks...kuni sinnamaani, et mõned nõuavad beebi haiglasse tagasiviimist, äraandmist.
Nii et praegune olukord on loodetavasti mööduv, kuna arengupsühholoogid märgivad, et õnneks kaovad enamus vanemate õdede-vendade käitumisprobleemidest umbes selleks ajaks, kui beebi on saanud 8 kuuseks.
Praegu saate aga lapsele kinnitada, et te tõepoolest ei kao ära ja et te mõistate ning aktsepteerite tema tundeid. Kindlasti ei maksaks temaga pahandada (kuigi olukord võib teile olla väsitav), mida laps vajab, on see, et teda kuulatakse ja mõistetakse. Lapse (ebakohane)käitumine on vanema jaoks signaaliks, et tal on mingi rahuldamata vajadus, mure. Lapse jaoks olemas olles ja ise rahulikuks jäädes taastate aegamööda tema kõikumalöönud turvatunde ja kindla maailmapildi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
