Minu elukaaslane on oma lapse emast 2,5 aastat lahus. Lahku mindi riiuga ja eksnaise reavu on siiani tunda.
Laps on nelja-aastane ja minuga on laps kokku puutunud 2aastat. Saame väga hästi läbi alati. Väljaarvatud küllatuleku algused. Kui laps astub isaga meie kodu uksest sisse, ja ta mind näeb, siis on hullumaja! Vahel on asi isegi nii hull, et lapsel oleks nagu täielik närvišokk. Ta karjub korrutades lauseid:
"J ei ole minu sõber, emme on minu sõber, J ei ole minu sõber, emme on minu sõber...!" jne jne jne. Vahel läheb maha rahustamiseks 10minutit, vahel tund aega. Sama on juhtunud mu mehega, aga nii hull pole asi olnud. Samuti laps väidab, et olen paha. Kui olen küsinud, et miks ma paha olen või et miks ma enam ta sõber pole, on vastuseks tulnud, et emme ütles. Aga nii kui ta on maha rahunenud, siis talle meenub kui hea sõber ma talle tegelikult olen ja siis tahab minuga mängida. Oleme koos hästi palju mänginud ja väga hästi läbi saanud. Tõeliselt hästi! Hoolitsen tema eest ja kui ta meil viibib, on ta mul ehtne sabarakk
Mingil põhjusel on jah need küllatuleku algused väga õudsad, tunnen juba ise, et jaks on otsas. Nüüd olen lihtsalt nendel päevadel kodust ära läinud, sest haiget teeb lapse suhtumine.
Lapse ema otseloomulikult ei salli mind, aga ma ei mõista, kas siis tõesti on lapse ema siin last mõjutanud, või milles see asi saab olla. Lihtsalt nii kahju on lapsest. Ka mees on üritanud lapsega rääkida, aga mittemidagi ei muutu... Ja see pole ainult lühikese perioodi kestnud, vaid algas juba 1,5a tagasi. Vahepeal küll rahulikumalt, aga siiski, rohkem on olnud neid halbu kordi. Mida teha? Kas eemale hoida või jätkata lapsele selgitamist?
Perekeskus Sina ja Mina eemaldas pöördumisest nimed, mis võimaldaksid identifitseerida pöörduja isikut.
Olete häiritud elukaaslase lapse käitumise tõttu, tunnete, et saate haiget ja ka lapsest on kahju.
Kirja lõpust alustades: eemale hoida kindlasti ei maksa. Pealegi saate ju hästi läbi, lihtsalt üleminek ema juurest isa uue naise juurde on lapse jaoks pingelised. Ka selgitamisega ei maksa liiale minna. Eelkõige tuleks püüda last aidata – tema häda teie kõigi hulgast on ju kõige suurem, ta on ainult laps, kes on ses olukorras kaitsetu.
Kõigi emotsionaalsete olukordade eest perekonnas vastutavad täiskasvanud. Laps ei oska iseseisvalt rahuneda, oma tundetulvaga toime tulla, selleks on tarvis täiskasvanu abi. Selleks, et õppida oma tunnetega hakkama saama, on lapsel kõigepealt vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles hooliv, toetav, rahulik, otsusekindel. Kui laps tajub, et täiskasvanu tema kõrval on samuti abitu ja hädas, on laps väljapääsmatus olukorras: ta ei saa endaga hakkama, ta ootab täiskasvanu tuge – ja ei saa seda. Võib ju tõesti viia hüsteeriani: ma olen hädas, aga keegi ei saa minust aru ega aita mind.
Esimene lapse aitamine ses emotsionaalselt raskes olukorras on püüd mõista ja normaliseerida lapse tundeid. Rahustamine on sisuliselt tunnete vähendamine – seda ei maksa teha, see lihtsalt ei toimi. Kui laps tunneb nii, siis ta tunneb nii, tundeid ei ole võimalik vältida. Küll aga vähendab emotsionaalset pinget see, kui lapseni jõuab sõnum, et teda mõistetakse. Laps, kes nutab ja on endast väljas, vajab rahustuseks peegeldavat kuulamist, mille abil ta saab aru, et ta võib tunda seda, mida ta just tunneb ja ei vääri karistust ega hukkamõistu selle eest.
Peegeldava kuulamise kohta palun lugege selgitusi meie kodulehelt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
See on päris tavaline, et lahutatud vanematega lapsed ei taha esialgu oma isa-ema uute partneritega leppida. Lapsed võivad selles olukorras ilmutada hämmastavat kangekaelsust, näidata armukadedust, ohjeldamatult nutta, olla hüsteerilised, keelduda igasugusest koostööst, esitada ultimaatumeid jmt. Kogu see loetelu räägib sellest, kuidas lapsed ennast selles olukorras tunnevad. Lahutus on lapse jaoks suur kaotus ja on täiskasvanute vastutus selles raskes olukorras toime tulla.
Reeglina on lapse kannatused väiksemad, kui lahutavad/lahutanud vanemad suudavad omavahel suhelda nagu normaalsed täiskasvanud. See tähendab, et lapse osas tehakse kokkuleppeid ja need ka peavad, mõlemad vanemad on kursis lapsega toimuvaga, infot vahetatakse omavahel, mitte lapse kaudu. Lojaalsuskonflikt on lapsele äärmiselt raske taluda. See on teema, millest teie elukaaslane võiks rääkida lapse emaga.
Kahjuks juhtub päris tihti, et endised partnerid halvustavad kas avalikult või varjatult teist vanemat ja tema järgmist elukaaslast. Lapses tekitab see suurt segadust, sest tema inimlik põhivajadus on armastada mõlemat vanemat ja olla armastatud mõlema poolt. See on ilmselt ka teie olukorra osa, ja on vaja kannatlikkust ja tarkust, et ses olukorras toime tulla. Samas on teil kindlasti võimalik lapsele pakkuda sõprust ja hoolt ning toredaid koosolemisi.
