Palun abi!Olen läbi nii vaimselt kui füüsiliselt.
Mul on 3,7 aastane poeg, kellest minu jõud enam üle ei käi.Häbi tunnistada aga on tekkinud lausa tunne, kardan teda ja ei taha temaga koos olla, kuigi armastan last südamest.
Sünnist saati on ta rahutu olnud.Nuttis palju, öösiti oli iga natukese aja tagant üleval.0,5-1 aastaselt olid öised hüsteerilised nutuhood.Siis hiljem muutusid päevasteks metsikuteks jonnihooguseks.
lasteaiaga hakkasime harjutama 2,4 aastaselt-see oli väga raske ja masendav periood.Sõimes ta ära ei harjunudki.Aia rühmas siiski harjus aga iga hommik on siiani võtlus lasteaeda minekuga.Kuna ta on iga kuu ka haige siis pean lapsega kodus palju olema.Praegune seis on kestnud peaaegu 1,5 aastat st. ta ei allu peaaegu üldse kooraldustele, teeb kõik risti vastu, kui ei saa oma tahtmist siis muutub hüsteeriliseks(röögib, peksab mind, viskab asjadega)
Olen omadega täiesti ummikus(mul endal diagnoositud psüühikahäire ja võtan antidepressante aastaid)ei suuda seda kohutavt jonni ja sõnakuulmatust enam taluda, süda hakkab puperdama ja hingata on raske.Pole ka jõudu enam naeratada ja lapsele rõõmus ema olla.
Tunnen, et süü on suuresti minus ja ma oma haiguse tõttu vbl ei sobigi lapsevanemaks.Kuna mul tuttavaid abilisteks pole siis palun nõu kuidas edasi elada!
Tänan
Olete hädas iseenda ja oma 3,7-aastase pojaga. Häbi ja süüga pole midagi peale hakata, need tunded ei aita ei teid ennast ega teie last. Eelkõige peaksite iseenda probleemidele leevendusi leidma, sest ainult siis, kui teie ise rahunete, on ka lapsel võimalus rahuneda.
Kui inimene tunneb ennast halvasti, siis ta ka käitub halvasti – see reegel kehtib nii suurte kui ka väikeste kohta. Ja see tundub kehtivat ka teie ja teie lapse kohta: paistab, et nii teie ise kui ka laps tunnete end väga halvasti. Ja ilmne on see, et tunded, mida te näete lapses avalduvat, on suures osas teie enda tunded – laps on kodu peegel ka ses osas, et kiirgab välja kõiki neid tundeid, mida ta teda ümbritsevates inimestes tajub.
Kui inimene käitub halvasti, siis pole vaja analüüsida käitumist, pigem tuleks uurida, millised katmata vajadused on peidus selle käitumise all. Meie tunded räägivad meie vajadustest – head tunded annavad märku kaetud ja rahulolematusetunded katmata vajadustest.
Mis aga puutub lapse „jonni“, siis see, mida vanemad nimetavad jonniks, on lapse viis seista enda eest: ta nutab, sest ta tunneb ennast halvasti. Väga tihti ei saa laps ka ise täpselt aru, mis temaga toimub, ta ei mõista veel oma tundeid ega oska neid reguleerida, enamasti puudub tal ka võimalus ise oma vajaduste eest seista. Nutu põhjused võivad olla erinevad: liialt palju pinget, liiga vähe tõelist emotsionaalset kontakti emaga või teiste lähedastega, pettumus, et ei saanud midagi, mida oleks väga tahtnud, kurbus, et juhtus midagi ettearvamatut, pahameel, et teda ei mõistnud jne.
Laps, olles tunnetest üleujutatud (olgu põhjus mis iganes), vajab eelkõige sõnumit selle kohta, et teda mõistetakse. Ma saan aru, et sulle ei meeldi..., ma mõistan, et sa oleksid tahtnud..., sa oled kurb, sest..., sa oled pahane, kuna... On väga palju võimalikke algusi, kuidas saada emotsionaalset temperatuuri madalamaks. Laps, saades teilt selle mõistva sõnumi, saab aru, et temaga ei ole mitte midagi valesti, et ta võib tunda oma tundeid (kõiki tundeid!) ilma oma pahameelt pälvimata, et ta on aktsepteeritud (armastatud) just sellisena, nagu ta on. See on see, mida me inimestena kõik vajame. Alles pärast seda, kui olete lapsele andnud teada, et temast aru saate, esitage oma seisukoht, ettepanek või nõudmine.
Lapsel puudub enda rahustamise, enda emotsionaalse toetamise oskus. Kui laps on hädas ja väljendab seda nutu kaudu, siis ootab ta teilt toetust. Väikese lapse kõige tähtsam vajadus ongi lähedase inimese armastus, hoolivus ja mõistvus. Emotsionaalne side on väga oluline: lapsel peaks olema kindel tunne, et ükskõik mis ka ei juhtuks, teie olete ikka ja alati kohal tema jaoks.
Samas on arusaadav, et keegi ei jaksa samas ametis olla 24/7, paraku lapsevanema roll seda justkui nõuab. Samas on vaja teha tarku valikuid, et lapsekasvatamise tähtsa töö kõrval leida aega ka iseendale. Te ei jaksa vaid anda ja anda. On vaja ka saada. Kui hakkate seisma selle eest, et mingigi osas osa teie vajadusi oleks kaetud, aitab see kindlasti teil olla kannatlikum ja rõõmsam lapsevanem, sest siis pole teie rahuoluallikas enam ainult laps, vaid ka teie ise oma elu ja tegevustega.
Lühidalt öeldes: teil on vaja täita oma isiklikku tassi, muidu saab see tühjaks ja siis olete hädas nii teie kui ka teie laps. Ehk on siiski võimalik leida enda ümber inimesi, kes saavad olla toeks ja abiks nii lapse hoidmisel kui ka teile isiklikult. Üksi on tõepoolest väga väsitav ja kurb.
Ehk peaksite kaaluma nõustamisse minekut, et asju paremini lahti rääkida ja saada toetust ja abi.
Minul on 3a 4 kuune poiss, kes on ka sünnist alates väga rahutu ja nõudliku loomuga olnud. Selles mõttes ma tean, mida sa tunned.
Olen otsinud abi paljudest raamatutest ja seda ka saanud. Alati ma ei suuda raamatutarkusi järgida, aga ma vähemalt mõistan oma last paremini.
Ma tean, et on raske.
Proovi mõelda oma lapsest positiivset, mõtle, mis sulle tema juures meeldib. Proovi asendanda negatiivsus positiivsega, isegi kui see on väga raske ja suunurgad tuleb vägisi ülespoole vedada. Kiida oma last, kasuta positiivseid omadussõnu mingite situatsioonide kirjeldamiseks. Nt. Oleks väga vahva, kui sa tuleksid nüüd tuppa, mis sest, et lapse jonn selle lausega ei lõppe. Ole rahulik nagu kalju, sest pääsu pole sul kuhugi ja närvitsemine ega hirm ei aita.
Ma tean, et sa tunned ennast tühjana. Mul pole ka abilisi varnast võtta ja enamuse ajast veedamegi lapsega kahekesi. On küll raske, ma tean.
Kui laps karjub ja "jonnib" ning sa ei oska temaga midagi peale hakata, proovi olla vähemalt rahulik ning lihtsalt tema juures olla, et tal oleks turvaline oma emotsioone väljendada.
Kui sa pole veel lugenud, siis loe nt. Jesper Juuli raamatuid, T. Gordoni raamatuid.
Isegi, kui sa ei suuda sealseid mõtteid kohe ellu viia, siis õpetavad need raamatud sulle last tundma. Ole tugev ja ma soovin sulle kõike head oma väikse poja kasvatamisel.
Kui sul on võimalik vaadata kanal11-st,hommikul kl.11.20 või õhtol peale nelja käib seal superlapsehoidja,kindlasti leiad sealt nõkse ja näpunäiteid.Kongreetsus ja aja maha võtmine toimivad uskumatult hästi.
Jah, ma olen neid Superlapsehoidja saateid vaadanud aga minu lapse peal need võtted ei mõju kuidagi.Kõige rohkem olen hädas sellega, kui lapsel see hüsteeriline jonnihoog tuleb siis hakkab ta mind taguma(täiesti jõuga ja valusalt)asju loopima, lõhkuma, visklema.Perearst soovitas, et võtaksin ta käed risti ja siis tagntpoolt hoiaksin kõvasti kinni enda vastas, kuni rahuneb.Nii aga ei suuda ma hoida teda, poisil on uskumatu jõud lahti rabeleda või teeb end nagu luudetuks, libistades end haardest lahti.
Tere! Ühinen oma murega. Sisuliselt on see sama, mis ülaltoodud probleem, aga ehk hakkab kergem kui saan oma asja ka ära rääkida.
Minu poeg (huvitav, kas käitumisprobleeme esineb sagedamini poisslastel?) on samuti 3 ja peale, saab suve alguses nelja aastaseks. Probleeme esineb meil algusest peale. Rasedus oli emotsionaalselt väga raske, mul puudus turvatunne, lapse isa ei pakkunud kuigi palju tuge ja olin sunnitud elama siin-seal. Rasedus tuli ootamatult, üsna lõpuni välja ei suutnud selle olukorraga harjuda. Lastega ei ole ma osanud mitte kunagi suhelda ja mängida. Ometi olen ise pärit paljulapselisest perest. Ma soovisin alati, et oleksin ainus laps ja lubasin ise mitte kunagi lapsi saada. Ent mul polnud südant rasedust katkestada, kasvav elu minu sees tegi südame härdaks. Loomulikult armastan oma last üle kõige ja kaitsen teda kasvõi oma elu hinnaga. Aga ometi on tema kasvatamine väga raske.
Juba esimesel ööl peale tema sündi tundsin, et ma vist ei suuda. Ta ei tahtnud magada, enam-vähem rahul oli vaid süles, sisistasin vihaselt läbi hammaste "jääv vait", selline emotsioon oli muidugi ehmatav. Kõndisin teda süles hoides mööda haiglakoridori, endal pisarad voolasid, teadmata õieti miks. Salamisi lootsin, et keegi töötajaist tuleb appi, seltsi vms. Abi paluma minna ei julgenud. Ootamatult avastati, et põletikunäitaja lapse veres on liiga kõrge, teisel ööl magas laps minust eraldi, laste osakonnas. See oli loomulikult raske, kartsin tema elu pärast. Õnneks kõik laabus ja saime üsna pea koju. Tekkisid probleemid söötmisega, ma keeldusin talle piimaasendajat andmast, tahtsin teda ainult rinnaga toita, see muutus tõeliselt põrgulikuks, laps karjus, minul valus jne. Pumpasin oma rinnapiima 3-4 kuud välja ja andsin talle pudelist, vähemalt oma piim. Aga ma ei jätnud oma kangust, 5-kuuselt sain ta taas rinnale. Süüa nõudis iga natukese aja tagant, öösel ei saanud ma järjest magada rohkem kui poolteist tundi. Muu toiduga harjutamine läks raskelt, ta lihtsalt keeldus. Umbes kahe aastaselt sai ta rinnast võõrutatud, aga öised ärkamised jätkusid. Ta lihtsalt karjus, nõudis tähelepanu, ei lasknud magada. 2,4-selt läks lasteaeda, kus on probleeme algusest peale. Harjutamine võttis kaua aega, ikka suure nutu ja hüsteeriaga. Oleme palju kolinud ühest-kohast teise, käinud palju sugulaste juures, kus tihti tulnud ette uues kohas magamist-ärkamist. Üldiselt puudub meil algusest peale rutiin. Lasteaia rutiin on tema jaoks justkui hirmutav, ta teeb kaasa just nii palju kui tahab, meelitada ja "ära osta" teda pole võimalik. Tihtipeale ta ise provotseerib, ta tegelikult ju teab, mida ei tohi ja ei saa, aga hakkab ikka nõudma. Ta nõuab vähemalt korra päevas võimatut, midagi sellist, mida ka suurima tahtmise juures ei saa teha. Ka lasteaias. Olen siit-sealt kuulnud, et teised rühma lapsedki kodudes räägivad, kuidas minu laps jonnib. Ka lasteaiaõpetajad on üsna mures ja isegi vihased, et mis kodus toimub, et laps sedasi hüsteeritseb ja nii halvasti käitub. Tal on suurepärane võime end välja lülitada, ei kuula ei head ei halba. Ta ei võta kuigi tõsiselt ka isa, kes on minust tunduvalt rangem. Meil omavahel on samuti palju tülisid just lapsekasvatamise teemal, oleme mõlemad väga erinevatest peredest. Ja nii me kõik sõdime, olukord läheb aina hullemaks. Lasteaeda pole mu laps kuigi oodatud, teist temasugust polevat varem nii staažikatel töötajatel ette tulnud, nad on samuti nõutud ja soovitavad meil kiiremas korras abi otsida. Minu jaoks oli lasteaed justkui väljapääs, puhkus lapsest, tööl ma käima ei pea, majanduslike muresid ei ole ja kellast-kellani töökohustustega end masendama ei pea. Ent meelsamini käiksin tööl kui veedaksin pikad päevad lapsega. Tal on meeletult energiat, millega ma ei tule toime. Ma ei oska-suuda temaga mängida. Niisiis meelitan teda multikaid vaatama, et ta mind kogu-aeg ei sikutaks ja mu küljes ei ripuks, et saaksin ometi omi asju teha. Tunnen loomulikult süüd, aga nagu öeldud, see ei aita. Karjun oma lapse peale palju, olen täiesti närvis ja tujutu. Mida enam meil probleeme on, seda enam meenutan olnut (mäletan millegipärast lapsest enam-jaolt seda halba, mis olnud on) ja mõtlen hirmuga tuleviku peale. Tihti tunnen end täiesti jõuetuna, ning ei soovi üldse mingit abi otsida ja selle asjaga tegeleda. Sõbrannad, kellel samaealised lapsed, on täiesti ära kadunud. Selge see, et seljataga räägitakse minu ebaõnnestunud emarollist, võimatust jõnglasest ja hoitakse omad lapsed minu omast eemale. Sõbrannad, kellel lapsi pole on ka uskumatud targutajad, ikka käivad ja räägivad, kuidas tegema peaks. Ma ei ütle, ega mõtle, et oodaku kuni ise lapsed saavad, sest ilmselt ei tule neil tegemist teha nii kangekaelse lapsega. Üldiselt on mu laps väga taibukas, jutukas, väga seltsiv ja julge. Kinnisideed on kerged tekkima, püsiv kinnisidee tema jaoks olen mina, issi ei tohi temaga midagi teha, vaadata vms kui mina läheduses olen. Ja ma lihtsalt PEAN olema kogu aeg tema jaoks olemas, kui ma millestki keeldun, sülitatakse mulle näiteks näkku. Aga kust see tuleb? Meil kodus ei ropendata, sülitata, loobita, peksta vms.
Olen väsinud, vaid üksikutel öödel magab laps õhtust hommikuni. On tavaline, et pean ärkama ja tema voodis edasi pikutama. Seal on minu jaoks ilmselgelt liiga vähe ruumi. Tihti juhtub aga hoopis nii, et peale tema taasuinumist minul enam und ei tule, olen tundide viisi üleval ja järgmiseks päevaks väga väsinud. Üldine väsimus ja tüdimus mõjutab kõvasti meie pere elukvaliteeti, ma tunnistan, et peaksin abi otsima, ükskõik kui vähe ma sellega ka tegeleda tahaksin. Kodus on olemas, aeg-ajal loen ja uurin perekeskuse Sina ja Mina poolt välja antud raamatut "Nõuanded kogu perele", oleme proovinud erinevaid suhtlemissoovitusi, seni tulutult.
Kirjutasin üsna pika jutu, enda jaoks muidugi lühidalt. Ma ei teagi kelle jaoks või miks üldse; kas keegi loeb või vastab; aga vähemalt sain probleemi sõnastatud ja fikseeritud. Tänan!
Teie kirja lugedes tundub mulle, et selleks, et teie jaks olla emme on kuidagi otsa saanud. Kõige paremini kaitseb last ning aitab tal turvaliselt areneda tema ema armastus, kannatlikkus, rahulikkus ja hool. Emadelt nõutakse palju – seega tuleb igal emal õppida seisma oma vajaduste eest, sest ainult nii saate olla emana oma ülesannete kõrgusel. Kui tunnete end kurnatuna ja lapse vastu tülgastust, on lihtne tekkima ohtlik käegalöömine, mida ka kirjeldate: te olete justkui kohal, aga tegelikult ei jaksa, ei taha, laps tundub teile nagu kiusaja, nagu karistus. See on väga halb olukord teile mõlemale.
Lapsel on vaja ema, kes piisavalt hoolib ja lapse jaoks kohal on. Samas on igal emal endal hädasti vaja iseend, kes lapse kõrval ei unusta ka enda vajadusi. Energiat on igaühel piiratud hulk, seetõttu on kindlasti vaja seda taastada. Teil on ilmselt hädasti vaja regulaarselt puhata, olla eemal kõigist kohustusest, mida emaksolemine kaasa toob. Kui vastutus lapse eest on põhiliselt vaid teil, kasvab pinge liialt suureks ja võib lõppeda teie sisemise läbipõlemisega. Kirja lugedes tekib mul hirm ka teie lapse turvalisuse pärast.
Teile võib tunduda, et laps nõuab tihti midagi lausa võimatut – tegelikult nõuab ta ainult seda, mida iga laps peaks saama – teie tegelikku kohalolekut, teie tõelist tähelepanu. Mida hullemini laps käitub, seda hullemini ta ennast tunneb. Ta on hädas, ta vajab abi. Kui laps reageerib üle, on enamasti asi selles, et tal on püüdu midagi arenguliselt hädavajalikku. Tore, et olete lugenud suhtlemisalast kirjandust, aga suhtlemismudelid aitavad meid vaid siis, kui alumine mudel on paigas: et te peate endast lugu, et te peate lapsest lugu. Laps on väike väärikas inimene, sellest lähtuvalt peaksid olema valitud ka kõik käitumised. Võitlus ja karjumine on tupiktee: jõudu kasutades saate vastu vaid sama palju jõudu ja asjad ei lahene.
Väikese energilise poja eest hoolitsemine nõuab palju kannatlikkust ja ka oskusi-teadmisi lapse arengu ja kasvamise kohta. Kirjelduse järgi tundub, et teie pojal ei ole käitumishäiret – teie pojal on puudu teist. Laps kasvab üles paljuski selle sära valguses, mida ta näeb peegeldumas oma ema silmades, ja see on emaarmastuse sära, mille toel laps kasvab ennast väärtustavaks inimeseks. Teie laps näeb teie silmades tülgastust, tüdimust, väsimust – ja kõik need tunded on ka teie lapse sees. Neid tundeid näete lapses avaldumas tema käitumise kaudu, seda näevad ka kasvatajad lasteaias – laps reageerib välja kõik selle, kuidas temaga on käitutud.
Sest millise sõnumi nopib laps teie käitumisest? Pakun, et seesuguse: ma ei ole armastust väärt, ma ei ole kuulamist ega mõistmist väärt, minuga on kõik valesti. Lapsel pole veel minapilti, see areneb tasapisi selle toel, millist tagasisidet ta enda kohta saab. Kas tõesti soovite, et teie lapsest kasvab inimene, kes ei tea enda väärtust, ei oska lugu pidada ei endast ega teistest ning hakkab esimesel võimalusel teistest üle sõitma, nagu praegu teie sõidate temast? Loomulikult te ei soovi seda – aga samal moel jätkates on see kerge juhtuma. Nii et eelkõige peaksite siiski iseendale abi otsima.
Lapse sünd ja kasvamine toob kaasa lapse vanemate enda varase lapsepõlve aktualiseerimise. Kui teie oma varases lapsepõlves olete kogenud midagi rasket või traumaatilist, ehk on teid ennastki tõrjutud vms, siis võib ka see praegu teile mõju avaldada. Juhul kui ka see võib olla teema, peaks sellega tegelema psühhoteraapias.
"Teile võib tunduda, et laps nõuab tihti midagi lausa võimatut – tegelikult nõuab ta ainult seda, mida iga laps peaks saama – teie tegelikku kohalolekut, teie tõelist tähelepanu."
Kas ma peaksin siis KOGUAEG ainult lapsega tegelema??? KOGUAEG peab laps olema tähelepanu keskmes, nr. 1?
Mul on ka 2a energiline poiss kes justkui seda nõuab. Nii kui ma arvutisse istun on ta mul varruka küljes ja rebib mind - kas mängima või siis on tal vaja juua või siis on tal vaja õue või kapist küpsist. Koguaeg pean tema ümber tantsima????
Aga ma ei suuda nii, tahaks ju omi asju ka teha. Seepärast ma ei olegi aru saanud, kui öeldakse, et laps vajab tähelepanu - mismõttes? kas see, kui päeva jooksul temaga müran ja mängin eui ole tähelepanu? KOGUAEG pean temaga tegelema ja muud asjad unarusse jätma?
Küsite, kas peaksite lapsele pühendama kogu aja, kogu tähelepanu ja oma asjad unarusse jätma.
Kindlasti ei pea te omi asju unarusse jätma. Nagu ma oma eelmises vastuseski kirjutasin: lapsel on vaja piisavalt head ema. See tähendab, et te hoolitsete kõigiti selle eest, et lapse arengulised füüsilised ja emotsionaalsed vajadused oleksid kaetud. Ja kindlasti peate te seisma selle eest, et ka teie vajadused oleksid kaetud. Emaroll on väga oluline, kuid on veel teisedki rollid: näiteks naine, lähisuhtepartner, oma eriala esindaja, mõne hobi harrastaja, sõbranna, tütar, õde või vend, kolleeg jne. Te ise peate tunnetama, millised rollid ja vajadused on teile tähtsad ja seisma selle eest, et need oleksid suures piires kaetud. Kui ema vajadused on kaetud, kaitseb see last. Sest kohe, kui ema vajadused ei ole kaetud, võib laps kannatada saada: me ei suuda olla kuigi armastavad, kannatlikud ja hoolivad teiste vastu, kui meie enda olulised vajadused on katmata. Nendest vajadustest, mida hetkel või lähiajal täita ei saa, võiks olla lihtsalt teadlik: see lisab tasakaalu.
Emad, kes on palju koos lastega, imestavad sageli, et kuidas saab lapsel olla emast puudu, kui ema on kogu aeg kohal. Asi on selles, et lapsele ei piisa ainult ema füüsilisest kehast - ema peab olema lapse jaoks kohal ka vaimselt. Kui te lapsega mürades, mängides ja kõike muud koos lapsega tehes keskendute just sellele tegevusele: kui mürate, siis mürate, kui mängite, siis mängite, siis saab laps sealt kätte talle vajaliku kontakti ja lisatükikese oma mina- ja maailmapilti. On oluline märgata, et lapse jaoks ei ole kohal see ema, kes istub küll lapse kõrval vaibal ja kõnnitab nukku, kuid tema mõte uitab mujal.
Nii et kui mängite, siis mängige, aga kui on vaja arvutis makse maksta vms, siis tehkegi seda ja öelge lapsele: ma maksan arve ära ja siis läheme kööki küpsist võtma. Ma ei tule sinuga mängima enne, kui olen arve maksnud. Kõige halvemad olukorrad nii teie kui ka lapse jaoks on segased olukorrad: te tahate oma asja teha, aga kuna laps tahab teid, tunnete end pahasti ja ei saa keskenduda ei enda tegevusele ega ka lapsele. Laps, kes tahab teid enda juurde, tunnetab teie kahetist sõnumit ja on samuti segaduses: ema nagu tahaks tulla, aga millegipärast ei tule ja on veel nagu pahanegi. Laps ei saa aru, kust läheb teie piir, kui te seda talle ei näita, kui te seda välja ei ütle. Ka väikelaps, kes ehk sõnu veel ei mõista, mõistab piiripanevat tooni, keha ja silmade keelt.
Laps ei pea olema kogu aeg tähelepanu keskmes. Mida suuremaks laps kasvab, seda valmim on ta teist kaugemale minema, iseseisvuma, õppima jne. Kuid selleks, et see kõik saaks toimuda, on tal vaja teie turvalist tuge. Sellel lapsel, kes tunneb ennast turvaliselt, kelle emotsionaalsed vajadused on kaetud (ta tunnetab, et ema on kohal tema jaoks, on toetav, mõistev, abistav), on julgem minna n-ö maailma uurima (mõtlen lapse iseseisvat toimetamist vastavalt oma eale). See laps, kes tunneb ennast ebakindlalt ja kelle emotsionaalsed vajadused on puudulikult kaetud, ei julge maailma uurima minna, ilma turvalise seotuseta ongi seda ju ohtlik teha.
Nii et parim, mida saate teha, on olla kohal lapse jaoks ning hoolitseda ka enda eest, ning leida nende kahe tähtsa tegevuse vahel tasakaal.
