Meil on kolme-aastane poeg, kes täpselt kolmeseks saades muutus täiesti. Ma olen lugenud ja kuulnud kolme-aastaste laste nn. kriisist ja "iseseisvumisvaludest", kuid ise seda reaalselt kogeda on uskumatult raske ja jõuetuks tegev. Kohati tekib küsimus, et kas tegu ikka on nn kasvuvaluga, mis läheb üle või on tegemist mingi käitumishäirega. Kust läheb piir?
Laps on sünnist saati olnud suure lähedusvajadusega ja ärevama närvikavaga .
Kuni kolmanda eluaastani tulime temaga toime kasutades päris palju elemente Gordoni pedagoogikast. Lapsega sai läbi rääkida ja ta rahunes kiiresti. Nüüd on laps täis negativismi, pisimgi minu eksimus võib vallandada pahameelehoo, mis võib lõppeda lohutamatu hüsteeriaga.
Ideaalis peaksin kõiki oma tegevusi eelnevalt temaga arutama, aga seda ma ju ei saa.
Näiteid...
Läksin hommikusööki tegema, tema otsustas, et tahab veel voodis olla. Sain pannkoogid valmis, kui ta hakkas karjuma, et tahtis ise taigent segada ning keeldus minu tehtud pannkooke söömast. Kuidagi õnnestus ta siiski sööma saada. Ilma ei julgenud jätta, sest näljasena ei saa temaga enam üldse asju arutada ja terve päev oleks tuksis.
Mees otsustas endale tanklast kohvi osta. Kui laps seda kuulis, algas kohutav kisa, mis lõppes umbes tunnise hüsteeriahooga tänaval. Nõuti, et see kohv, mis ilma tema juuresolekuta osteti, tuleb ära visata.
Kui ladusin mõtlematult kassalindile asju, mida tema oleks ise tahnud laduda, vallandus taas hüsteeriahoog, mille tõttu üks kuri proua tänaval isegi kahtles, kas laps on minu oma ja lubas meile politsei kutsuda. Olgu öeldud, et ma alati luban lapsel asju lindile laduda, kuid seekord lihtsalt unustasin. Ükski selgitus lapseni ei jõudnud.
Selliseid olukordi on tegelikult palju, kus laps nõuab, et ma lõpetaksin alustatud tegevuse, et tema saaks seda ise teha. Korra olen algava hoo maandanud paberi rebimisega, aga kas see ikka on normaalne, et kolme-aastane laps peab enda maandamiseks vihaga paberit rebima. Kas selline pisiasjade pärast hüsteeriasse sattumine ongi eakohane või on seal midagi enamat peidus?
Jah, ma tean, et tal on see MINA periood, aga ma ei saa kõiki oma poolautomaatseid liigutusi temaga arutada. Ma tõusen hommikul ja panen elutoas tule põlema, jõudmata mõelda sellele, kas see võiks teda pahandada.
Kodustesse tegevustesse kaasan last alati ega pahanda, kui ta on ahju puid ladudes must nagu murjam, et peale taigna tegemist või nõude pesemist on köögis uputus.
Korra on esinenenud ka öist unepaanikat, kus laps ärkas hullumeelselt röökides ning tegi seda u pool tundi.
See kohutav negativism ja vingumine on nii väsitavad ja masendavad. Proovin iga päeva alustada rõõmsana, aga tihti ei tule sellest midagi välja. Lisaks ei allu ta enam hästi tavapärastele palvetele, keeldudele-käskudele, kui mingi asi tõesti ohtlik on. Mul on sellise käitumise pärast tegelikult suur mure, sest ma näen, et laps ise on vaevatud ega ole enam õnnelik. Või on?
Laps on muidu hästi arenenud, taibukas ja selge kõnega. See viimane muidugi ei tähenda, et ta oma emotsioone oskab sõnastada. Teistega suheldes on ta pigem ettevaatlik, ei ole teiste suhtes siiani olnud agressiivne. Lasteaias ei käi.
Tahes-tahtmata mõjub see kikivarvul kõndimine ka meie suhtele elukaaslasega, kes mõistab küll olukorda, kuid ei tule sellega hästi toime.
Kas see periood läheb üle? Mida ma pean tegema, et see läheks valutumalt üle? Kas ma peaksin pöörduma mõne spetsialisti juurde?
Olete püüdnud mõista, et lapsel selles vanuses püüdlevad iseseisvuse poole ja see võib tähendada trotslikust ja sageli ülinõudlikkust, kuid ometi olete hakanud kahtlema, kas kõik see, mida päevast-päeva kogete on ikka seletatav tema nö kriitilisest vanusest. Kas võiks olla põhjust muretseda mõne häire pärast, ei saaks kirja teel oletada ja selles vanuses enamasti oleks see ka ennatlik. Seda enam, et kirjat ei selgu, mida te täpsemalt teete, kui need olukorrad juhtuvad.
Mul on hea meel, et olete kursis ja ka proovinud Gordoni perekooli oskusi. Julgustan seda ka jätkama. Pakun mõned mõtted, mõned neist kindlasti teile ka tuttavad ja kasutuses.
Küllap olete teadlik, et lapse nutt ja jonn tähendab seda, et ta on millestki häiritud, ta kogeb intensiivselt tundeid, tema enesetunne on halb, st tal on probleem. Kui lapsel on probleem, siis vajab ta eelkõige vanema mõistmist, et tal on halb ja veel parem, kui vanem saab aru, mille pärast, kuigi see võib paljudes olukordades jääda selgusetuks, seda enam, et lapsed (aga sageli ka suured inimesed) ei oskagi seletada, mis nendega toimub ja kuidas see jonn neid tabas (st enamasti ei aita lapse see, kui küsida: miks sa jonnid). Igal juhul on lapse esmane vajadus neil keerulistel hetkedel kogeda, et nad võivad turvaliselt väljendada oma pahameelt, trotsi ja lihtsalt nutta. Turvalisuse all pean silmas seda, et nad ei pea kartma vanema poolt karistust, ähvardusi, hukkamõistu, samuti seda, et neid tõrjutakse, maha jäetakse. Kõige kohasem ja rahustavam on vanema poolt aktsepteerida, et laps on pettunud, kurb, õnnetu jne. st aktiivse kuulamise ja tunnete peegeldamise oskus. Te ei pea nõustuma seda asja nii tegema, mida laps nuttes nõuab, vaid mõistma tema sees toimuvat. Need on kaks erinevat asja. Olema tema läheduses ja anda teada, et saate temast ja tema tunnetest aru. Ei mingeid hinnaguid, teiepoolselt tõlgendusi ega moraalilugemisi. See teda ei aita, ei end paremini tunda ega pane ka "paremini" käituma.
Te ei pea nö kodus kikivarvul käima, ega igal hommikul nuputama, mida te ilma lapse nõusolekute teha tohite. Kindlasti mõjuksite lapsele seeläbi ebakindlana ja ärevana ja seetõttu võib tema hüsteeria hoopis hoogu juurde saada. Loomulikult on igati kena, kui lapsega läbi arutate, mida teha kavatsete (ennetav mina-sõnum), kaasate ta tegevustesse, võimaldate tal olla aktiivne ja initsiatiiviks, kuid kui miski siiski läheb oodatust teisiti, siis ei peaks te pidevalt lapse ees end süüdi tundma, mis viib olukorrani, kus laps kontrollib teid ja peres toimuvat. Te ei peaks tema tahtmisi täitma, kui see teile ei sobi. Lapsele võib see koguni liialt suur koorem olla, ta võib olla segaduses, kui vanemad iga hinna eest teevad kõike, kui ta vaid nutab. Nii võib hüsteeria ollagi tema väljendusviis, et endaga siduda, teiega suhelda. Ta vajab ju ka selgust, teatud korda, rutiine, piire jne. Ta peab õppima ka mõistma teiste vajadusi ja teiste piire.
Laps, kes on väga tundlik, ärev ja kellel on kalduvus hüsteeriaks vajab eelkõige võimalust ohutult oma emotsiooni väljendada. Sel hetkel ta niikuinii ei ole kontakne infole, kui püüda midagi seletada. Ta vajab seda, et vanem oleks temaga, ei jätaks teda üksi „jonnima“, ei ähvardaks millegagi ega halvustaks last. Samuti võib jonnimist süvendada see, kui vanem ignoreerib last, tehes näo, et ta ei pane teda ega tema emotsioone tähele. See võib tekitada samuti lapses suurt segadust ja ebaturvalisust, mis tõttu ta peab veel võimsamalt enda eest seisma.
Veel tasub mõelda sellele, kas alati ikka on põhjus selles, et laps ei saanud teha seda asja, mille pärast nutma hakkab. Kas on tema enesetunne kahjustatud muul moel, kogeb seletamatut hirmu (öised nutuhood). Kui lapse käitumine muutus ühel perioodil oluliselt, siis tasub mõelda, mis samal ajal veel teie perega seonduvalt muutus ja milline teie enda meeleolu ja suhted peres. Vahel võtavad lapsed üle täiskasvanute vahelised pinged, kuid vaja on vaid nn vallandajat, mis aitaks nutu kaudu pingeid välja elada.
Kui siiski miski ei toimi ja mure jääb alles, siis muidugi on hea mõte spetsialisti poole pöörduda.
Lõpuks veel üks raamatusoovitus, mis võib aidata samuti mõista lapse nutu tagamaid: A.J.Solter „Nutt ja jonnihood“.
16 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
