Tere
See teema on tegelikult siit läbi käinud, aga ma pole siiski veel näinud konkreetset nõuannet sellekohta, mida teha, kui 11-12 a poiss ei hoolitse üldse enda välimuse eest. ma ei räägi ainult riietusest, vaid pigem sellest, et ta ei pese end. Ta võib olla pesemata vabalt 2 nädalat, kuni ta lõpuks VIST saab aru ise ka, et haiseb juba. Hammastega sama lugu kuigi neid ta peseb ikkagi nii kaootiliselt ja pigem ei pese. Mida siis ikkagi mina kui ema tegema peaks? Ma lihtsalt ei suuda enam iga päev temaga sel teemal rääkida, sest see on nii mõtetu, ta ütleb alati, et jah, ma homme lähen pesema. Ja homme ütleb täpselt sedasama. Hammastega ka. Jajah, ma pesen. Pärast pesen, homme pesen, ma praegu ei jõua, pea valutab, ma olen väsinud jne jne. Kas ma siis ei peaks sekkuma, peaks laskma tal ollagi must, haisev, räpane. Kui ta käiks ujumistrennis kohal kaks korda nädalas korralikult, siis oleks lootust, et ta vähemalt siis peseb end ujulas. Aga noh, mees on temaga koos ujumas käinud ka ja näinud, et see ei ole ka pesemine, ta lihtsalt seisab vee all. Aga no suurema mustuse saab vast maha.
Tema tuba on ka väga must. Kord nädalas on koristuspäev ja seda ta suudab ka kahe päeva peale venitada ja väga lohakalt koristab. Aga ülejäänud nädala on see tuba lihtsalt kohutav - seal on mustad nõud, must pesu, igasugused kommi ja krõpsu paberid, kooliasjad vedelevad selle mustuse sees ja riided siis ka põrandal ja igal pool. Ja selle segaduse sees ta mängib ka veel.
Kusjuures ülejäänud korter oleks justkjui puhas, meie käime end pesemas iga päev, peseme hambaid, hoiame üldiselt puhtust....millest siis selline käitumine poja poolt? Ja mida siis ikkagi tegema peaks?
Olete mures oma poja käitumise pärast.
Olukord, mida kirjeldate, tundub mulle protestikäitumise moodi. Vanus on pojal selline, et vastuhakk olemasolevatele üldkehtivatele reeglitele on norm. Teismeline sõdibki kõigega, see on tema ealine iseärasus. Samas on iga inimlik käitumine ikkagi sügavalt tingitud. Millegi tõttu on pojal vaja niimoodi käituda.
Suures piires näen siin kahte teemat.
Esiteks: teie ja poisi isa suhted pojaga üldisemalt – millised need on? Kas poeg usaldab teid, kas räägite olulistel teemadel? Kas poeg tuleb teile rääkima omi asju, kui tal on probleem? Kas olete olemas poja jaoks, kui tal on teid vaja? Kas leiate ühistegevusi koos pojaga? Saan aru, et isa ja poeg käivad koos ujumas – väga hea. Kas on veel midagi seesugust?
Ealiselt on pojale mõistagi väga olulised ka suhted oma eakaaslastega. Kas pojal on sõpru? Kas talle meeldib mõni tüdruk? Teie poolt kirjeldatud käitumisel võib olla seos poja psühhoseksuaalse arenguga, mis võib anda erisuguseid ja ka eriskummalisi mõjusid. Arenev seksuaalsus, uued kehatunded ja keha muutumine võib noorele olla väga arusaamatu ja hirmutav. Kuigi saadaval on rohkesti vastavat kirjandust ja internet on pungil teavet – ikkagi võib ses teemas olla palju mõistetamatut, ja ka see võib viia oma eitamiseni, ignoreerimiseni, protestini. Mõistagi ei oska ma aimata, kas ja kui palju on teil või poisi isal neil teemadel juttu olnud, kas kodus leidub vastavat kirjandust. Loomulikult nõuab nende intiimsete teemade käsitlemine omavahelist usaldussuhet, kui seda miskipärast pole, peaks seda looma ja tugevdama.
Kirjutate, et teie kodu on üldiselt korras, ise peate hügieenireeglitest kinni. Niisiis järeldan, et kodu ja ihu puhtus on teile tähtsad. Suurem osa nn tähtsaid asju on seotud meie väärtustega – sellega, mida me elus kõige tähtsamaks (väärtuslikumaks) peame. Üldisemalt on nii, et lapsed võtavad üle oma vanemate väärtused, kuid teismeeas satuvad paljud neist siiski küsimärgi alla. Väärtused ja usaldussuhe on omavahel seotud: mida rohkem lapsed oma vanemaid usaldavad, seda loomulikumalt ja tõrkumata võtavad nad üle oma vanemate väärtused. Ja vastupidi: kui laps oma vanemat ei usalda, ei usalda ta ka tema väärtusi.
Teine tähtis teema teie loos tunduvad olevat piirid. Algusest peale on vanem see, kes lapsele piire paneb – sest laps neid lihtsalt ei tea. Piirid on vajalikud, et laps end kindlamalt tunneks – et ta teaks, kuidas elu käib, milline on reeglistik. Vanemate piiride panek peaks olema hoidev ja kindel – sest vanem vastutab lapse eest. On piire, mille üle võib läbirääkimisi pidada, ja need on kodudes-peredes erinevad. Samas on piire, mis peaksid olema vaidluse alt väljas, näiteks: hambaid pestakse hommikul ja õhtul. Duši all käiakse kord päevas. Õhtune magamaminek on kl 22.30. Enne sööki ja pärast tualetis käimist pestakse käsi. Jne. (Soovitan lugeda Jesper Juuli raamatut „Minu piirid – sinu piirid“ – hea, lühike, selge, abistav). Kuidas on teie peres juhtunud, et nii elementaarsed asjad on sattunud n-ö vaidluse alla.
Vahel öeldakse, et lapsed katsetavad piire, kuid seda võib näha ka teisiti: eelkõige otsivad lapsed kontakti. Nii et seda kaudu jõuan oma vastusega usaldussuhte juurde tagasi.
Korrutada aina seda sama, nagu te kirjeldate, ja ilma mõjuta - seda tegevust ei tasu jätkata, sest vanemlik autoriteet saab kannatada. Üle kahe korra ei maksa ühtki asja öelda, aga peab alati kontrollima, kas see, kellele ma ütlen, on üldse minuga kontaktis või tegeleb ta millegi muuga. Nõnda on osati küsimus ka teie vanemlikus mõjususes: alustage poja kuulamisest, püüdke aru saada, mis teda vaevab, millest ta mõtleb, olge hinnanguvaba ja empaatiline kuulaja. Seejärel rääkige pojale, kuidas teie ennast ses olukorras tunnete. Püüdke kokkulepete poole. Kui poeg ise on nõus lahendusi välja pakkuma, on ka suurem tõenäosus, et ta neist kinni peab. Ja kui ei pea, on vanema asi seda meelde tuletada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
