Viimasel ajal on siin suur osa teemadest jonnimisest või mittesõnakuulmisest või sellest, et laps nõuab midagi muud kui ema tahaks talle anda.
meeldib teile, kui inimene, keda usaldate ja kes teile palju tähendab ütleb:
kohvikus: miks sa kartulisalati võtad, sa PEAD võtma riisisalati
autopoes: mis sa selle pisikese autoga teed? võta see dziip sealt! Ei taha! ma ei taha sellist juttugi kuulda!! Ostad ja kõik! Suur on ju parem.
Poes: miks sa gaasita vett ostad? Osta mullidega ja kindlasti see pirni maitsega!
Sinu kodus: ei taha kuulata klassikalist muusikat, tahan punki...
- naised ei tohiks üldse nii ja niimoodi rääkida, ära enam nii tee
- ei pane täna punast pluusi selga, pane sinine...tegelikult võta üldse kleit
- milleks sul mobiili vaja on? niikuinii räägid sõbrannadega tühja-tähja
- sul ei ole ju vaja sinna kinno minna raha raiskama, läheme hoopis parki jalutama
jne jne
te vaataks väga imeliku näoga vist, kui keegi hakkaks selliseid ettekirjutusi tegema. Mõelge nüüd, kui kõik need ütlemised on öeldud täie tõsidusega, isegi pahandamisega ja nõutakse kuuletumist. Protestite? Normaalne inimene seda teeks. Lapsed teevad ju sedasama. Nad on inimesed - mis sest, et väiksemad. Mu meelest ei ole olemas sellist asja nagu JONN. See on lihtsalt loomulik protest võimule või sellele, et midagi on teisiti kui lapsele meeldiks. Ei tähenda see aga seda, et me peaks laskma lapsel võimutseda. Kuidas me suhtleme sõpradega - teeme plaane ja organiseerime tegevusi nii, et mõlemale sobib. Miks mitte kasutada seda lastega? Sõbrad ei oma ju võimu teie üle ega teie sõprade üle - nii ei "jonni" te nendega koos olles ega "jonni" nemad teiega.
Oskab keegi mulle seda seletada? Miks me siis tahame, et lapsed vastuvaidlematult kuuletuks ja teeks nii nagu me heaks arvame. Äkki on lapse jaoks tähtsad hoopis teised asjad - miks peaks tema loobuma teie kasuks. Lisaks on paljudes peredes veel kombeks see, et kui laps vabatahtlikult ei loobu oma väärtustest ja vajadustest, sunnitakse seda vitsa abil.
Ei oota vastuseid stiilis "lapsed on väiksed ja rumalad". Mul endal ka laps ja proovin teda võtta kui inimest, mitte kui kedgai, kelle peal oma võimu rakendada.
mina mõtlen nii, et JONNI kui sellist lihtsalt ei ole olemas - on keerulised situatsioonid, kus ma oma lapsest aru ei saa, mis vajadus tal on rahuldamata, mis mure tal on.
Mõnikord on meil endil ka halb tuju ja kui keegi küsib, mis viga, siis ei olegi nii kerge kohe põhjust öelda. Ja kui põhjus likvideeritud, siis tuju ei pruugi ka kohe paraneda.
Lapsed ei jonnigi. Nad viskavad ennast põrndale siis kui me neid ei mõista jne. Näiteks topime neid riidesse , et kiiresti tööle jõuda, aga see on ju meie probleem. Tema tahaks rahulikult mediteeerides riide panna. Aga ega meie eriti ei seleta ja ammugi ei kuula teda. Me arvame, et ta peaks ju ise aru saama, et tööle kiire raha teenima.
VOT.
Mina ühtin arvamusega, et JONNi ei ole olemas, vaid see on eestlaste väljamõeldud tont ja omamoodi nagu õigustus lapse peal oma võimu näitamiseks. Näe jonnib - järelikult peab olema rangem, karistama või piire veel rohkem seadma. Tekib nõiaring. Laps ei ole millegagi rahul, teda karistatakse selle eest, laps ei ole karistusega rahul, seatakse rohkem piire, laps ei ole sellega rahul jne jne.
Arengupsühholoogiast ja tuttavate laste peal toimepandud praktikast kipun arvama, et millestki on väga valetsi aru saadud. Lapse nn jonniiga langeb kokku ajaga, mil me hakkame temalt rohkem nõudma - lauakombeid, hügieeni, viisakat ülevalpidamist, keelame lutipudelid-lutid, nõuame suuremaid oskuseid, paneme lasteaeda, sageli tuleb sel ajal perre teine laps (2-3a vahega lapsed on üpris levinud) ja endine pisike peab järsku suureks saama.
Kas kogu see koorem pole lapse jaoks liiast. Kui keegi meie töökoormust peaaegu päevapealt 5-kordistab, kutsub see ka esile protesti. Miks me siis laste puhul seda protesti ei arvesta ja tahame, et ta teeks nii nagu nõuame meie või nõuab ühiskond. Just lubati lapsele peaaegu kõike ja äkki ei tohi midagi ning piiride põhjusest ei saa laps aru.
