Tere,
Meil on hetkel peagi kolme ja pooleseks saava pojaga järjest süvenev probleem magama jäämisega.
Ta on nädalajagu hakanud tegema probleemi potil käimisest. Ta on juba pikemat aega öösel maganud ilma mähkmeta ja ühtegi korda pole olnud probleemi alla pissimisega. Tal on alati olnud pott voodi kõrval kus ta käis vahel alles hommikul, mõnel öösel ka keset ööd korra (või paar).
Eelmisest nädalast aga on tekkinud probleem, et enne magama jäämist (alguses ainult ööune eel) on "vaja" käia iga natukese aja tagant. Ühegi konkreetse sündmusega ma seda seostada ei oska. Ta küll sai vanemaks vennaks, aga sellest on juba poolteist kuud. Saan aru tähelepanuvajadusest, aga ma teen kõik, et mängida ja suhelda temaga nii palju kui võimalik. Olen teadlikult just ka enne uneaega teinud temaga veel mõne rahuliku ehitamise või kaardimängu. Alati loeme juttu, laulame koos unelaule. Ka magama minemise rutiin on juba üle aasta sama ja aeg ka mitte küll minuti pealt, küll aga suuremas piirdes.
Päris esimesel õhtul kui ta oli maksimaalselt 2-10 minutiste vahedega juba seitse korda potile roninud (ta magab nari teisel korrusel, meie beebiga all) kartsin, et äkki ta on külmetanud ja tõesti ei saa magada, sest pissihäda. Panime talle veel mähkme alla, mis vanadest varudest jäänud oli. Sinna oli ta ka mingi pisikese sirtsu teinud, aga ei midagi sellist, mille pärast potile peaks isegi jooksma.
Järgmisel õhtul proovisin teha talle pesa põrandale, et äkki kui ta saab ilma ennast totaalselt üles võimlemata ja kergemini pissile, siis see mure kaob (narist ronimine on väga väga segav ka minule, kes ma üritan magama jääda ja siis kogu voodi rapub). Kahjuks läks nende kahe madratsil magatud ööga asi ainult hullemaks, ta ärkas siis juba pool kuus hommikul ja hakkas jällegi iga minuti tagant pissil käima. Täna ööseks on asi jõudnud niikaugele, et ta tihkus nutta kella kahest peaaegu neljani, et tal on pissihäda ja käis ka mitu korda seal niisama istumas, tilkagi ei tule...
Olen proovinud teda jutustamisega sellest mõttest eemal hoida, aga ta isegi ei jutusta kaasa, vastab kõigele ainult ühe sõnaga (muidu jutustab maad ja ilmad kokku) ja siis teatab ainukeseks vastuseks, et tal jälle pissihäda.
Olen rääkinud temaga, et vaata, sa käisid pissil, aga ei tulnud midagi, sa ainult muretsed, et sul on vaja minna, tegelikult ei ole ju üldse suur häda. Olen rääkinud otseselt, miks mind häirib, et ta edasi-tagasi jookseb (konkreetse mina sõnumiga). Väikseimagi kurjustava tooni korral hakkab ta lausa nutta-kõõksuma ja köhima. Olen teda võtnud kaissu rahunema, aga nii kui ta tagasi oma voodis on, käivitub plaat "emme, pissihäda". Kui issi sekkub, siis läheb ta lausa hüsteeriasse.
Olen mõelnud, et võtaks poti üldse ära voodi kõrvalt, samas ma kardan, et äkki ta võibki siis öösel pissile minemist karta ja teebki voodisse...
Samuti on ta ise nõudnud peale seda ühte korda mähet alla. Sellega ma ka nõus ei ole, sest see oleks ju täielik tagasiminek ja ma ei tea, kas ja kuidas ta uuesti nõus loobuma oleks...
Rohkem tähelepanu talle pöörata ei ole võimalik, ta saab igapäevaselt mängida nii minu kui isaga, samuti käib osalise ajaga lasteaias mängimas, kus talle väga meeldib ja ka kohanemine käis ammu enne beebi tulekut väga kergesti. Samuti on tal palju onusid-tädisid ja vanaemad vanaisad, kes teda väga hoiavad ja kellega ta tegutseda saab. Probleem algas päeval, kus ta nohu tõttu oli olnud nädala jagu juba kodus, seega ei saa saanud juhtuda ka midagi lasteaias, millest ma ei tea.
Beebi nutab väga vähe ja öösiti väga harva ja vaid mõnikümmend sekundit, kui nälg kallal, tema nutuga suurema lapse ärkamien sünkroonis ei ole.
Küll aga on mu ööd niigi sellised, et söötmiste ja krooksutamiste pärast saan viimased poolteist kuud magada maksimaalselt 4-6h ööpäevas. Poleks arvanud, et öist röökimist ei tule mitte beebilt, vaid suuremalt. Tunnen ennast tohutult halvasti, sest peale sellist käitumist olen ma hakanud tundma tugevat viha suurema vastu - kui ma saan muidu magada 4-6h siis tänu öisele trallile veel vähem ja ma kardan,e t ma varsti enam ei jaksa. Ma ei taha teda iga kord isegi kallistada rahunemiseks, sest negatiivsed tunded, et ta jälle meil magada ei lase, segavad. Mul on tõeliselt kahju, sest ma olen talle isegi öelnud, et kui ta siin öösiti nutab ja segab, siis ma tahaks ta lihtsalt vetsu magama saata, olgu siis seal ja käigu nii palju pissil kui jaksab.
Täna öösel saigi alles siis saaga lõpule, kui mees ta voodist välja tõstis ja vetsu ukse taga kurjustas temaga. Siis ta tuli nuttes mulle kaissu, rahunes lõpuks maha ja läks voodisse raamatut sirvima kell neli öösel...
Tundub, et tal on vaja lausa hüsteeriliselt karjumist, et sealt edasi siis rahuneda ja alles siis uinuda...
Ma ei ole absoluutselt hirmutamise ja alandamise poolt, seega teeb enamasti lapse selline käitumine probleeme ka mulle ja mehele, mian üritan lahendada rahulikult rääkides, peegeldades ja leebelt lähenedes (V.a tõesti viimane öö, kus ma olin enda silmis juba halb ema) ja mees kasutab hirmutamist, nimedega alandamist ja karjumist...
Juba ainuüksi selle viimase käitumise mõju hirmus on vaja ruttu midagi, mis aitaks meid sellest probleemist üle.
Minu mõtted on otsas - peegeldamisel, tähelepanu kõrvale juhtimisel, probleemi eriamisel, koos aja veetmisel (olen temaga kahekesi veedetud aega suurendanud nii palju kui võimalik) ei ole mingit mõju olnud. Mida siis üldse veel teha???
|
