Tere! Mul on selline mure ,et mu kolme aastane laps lööb. Vahest on nii et ta mängib ja tuleb järsku lööma. Ta ei löö ainult mind vaid ka teisi täiskasvanuid. Lasteaias oli tal konflikt rühmakaaslasega kes teda pidevalt lööb,aga lasteaias ta teisi ei löö vaid saab kõigiga hästi läbi. Ma olen talle rääkinud et kui ta lööb siis on valus. Olen proovinud ka vastu löömist, kuigi see ei ole ka õige sest kui ma räägin ühte ja teen ise teist tekitab see segadust. Ja jonnimine, kui talle midagi ei meeldi või kui tema tahtmist kohe ei täideta siis on kisa taevani. Me käisime kelgutamas ja laps tahtis poodi ka minna, ma rääkisin lapsele ära et me ei lähe. Peale rääkimist viskas ta ennast lumme pikali ja hakkas karjuma. Panin ta kelgule istuma ja hakkasime kodu poole minema. Siis ta karjus mulle ,et emme on paha,ja hakkas ennast liikuva kelgu pealt maha veeretama.
Mul on endal tõesti mõistus otsas ja ma ei oska midagi enam teha.
Ettetänades
Olete mures oma kolmeaastase lapse käitumise pärast - keset mänguhoogu võib ta tulla teid lööma, samuti teisi täiskasvanuid. Lasteaias on ühe lapsega tekkinud pinged, kes ise teie last lööb.
Kolmeaastane laps on oma arengult veel etapis, mil ta ei suuda end väga selgelt sõnadega väljendada See tähendab, et ühelt poolt ei pruugi ta veel mõista, miks ta mingis olukorras end halvasti, ärritunult, kurvalt jne. tunneb; teiselt poolt pole tal sõnu neid tundeid väljendamaks ning seetõttu reageeribki väikelaps agressiivselt (lööb, hammustab, näpstab jne.) ning vanematele vastuvõetamatul viisil.
Mida saate lapse heaks teha, on see, et annate ise eeskuju- eelkõige oma tunnetest rääkides. See annab lapsele signaali, et igasugused tunded on olemas (positiivsed ja ka negatiivsema märgiga) ja nende tundmine on aktsepteeritav. Ise tundeid sõnades väljendades õpib neid tegema ka laps (mudel) ja tasapisi tekib tal arusaam, et tõhusam on asjadest (mis häirivad, pahandavad jne.) rääkida ja koos lahendusi otsida, selmet lihtsalt reageerida (see tähendab- lüüa, hammustada).
Samuti mina-keeles (mina-keel tähendab selget sõnumit, eeldab kontaktisolekut oma tunnetega, mõtetega, kogemustega) rääkida, mida mingi käitumine/olukord teis tekitab, millist mõju või kahju see teile omab.
Nagu isegi nimetate, ei pea te tõhusaks kasvatusviisiks last vastu lüüa -see annab lapsele signaali, et vanem ei oska ka teisiti teda frustreerinud olukorrast välja tulla, kui lüües. Ning kinnitab käitumismudelit (kui midagi ei meeldi, siis võingi teist lüüa). Ja see on teada tõsiasi, et lapsed õpivad ikka meie tegude ja eeskuju, mitte sõnade järgi (kui tahate, et laps ei lööks, ei tee te ka ise seda).
Kirjutate ka, et laps jonnib, kui midagi ei saa, mida tahab. Taaskord- teie laps on just sellises arenguetapis, mil kujuneb tema mina ning katsetatakse, kui palju on minal võimu/mõjukust. Katsetatakse vanemate seatud piire nihutada ning teid võiks toetada arusaam, et laps pole jonnides mitte "halb laps", vaid tal on mingi vajadus. Ta ei oska seda teisiti väljendada (jutt eespool) kui karjudes, kelgult maha rullides ja hüüdes: "Paha emme!".
Teie ülesanne on jääda lapse jaoks rahulikuks, ta vajab seda. Kui ka teie lähete emotsioonidega kaasa, pahandate, endast välja lähete, karistate- see ei toeta tema arengut ja frustratsiooniga toimetulekut. Parim, mida taolistes olukordes teha, on jääda rahulikuks täiskasvanuks, kes mõistab, et lapse käitumine on mingi tema rahuldamata vajaduse väljendus, mure- ja me saame teda aidata teda kuulates ja mõistes.
Kuna tunnete, et ei oska antud olukorras toime tulla- võiksite mõelda osalemist mõnes Gordoni perekooli grupis, kus saaksite õppida efektiivseid suhtlusoskusi lapse erinevate probleemidega toimetulekuks. Infot saate: www.sinamina.ee
Lapse jonnist saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/perekeskus-viis-labi-10-tasuta-loengut-perekoolides/?c_tpl=1114
