Ma ei tea enam mida teha.Laps ei kuula üldse sõna,vaidleb vastu ja jonnib kui oma tahtmist ei saa.Lasteaias lükkab teisi lapsi.Oma mänguasjadega mängida ei taha.Kui keegi tuttav külla tuleb,läheb ta eriti pööraseks,hakkab jooksma ja kilkama,ta ei suuda jääda rahulikuks.Kui nurka panen ja seletan mille eest ta seal seisab.palub ta vabandust ja ütleb et enam ei tee,kuigi hetke pärast kordub kõik.. Ta on küllaltki aktiivne poiss(ei ole hüperaktiivse diagnoosiga) ta ei karda midagi ega kedagi,seltsib kõigiga,ka nt poes olles võõrastele ütleb tere jne.Ma ei tea lihtsalt enam mida ma tegema pean?Kui kaua selline trall kestab?
See võib teile üsna kurnav olla – pidevalt jälgida, millega ta hakkama saab, kui pööraseks läheb ja küllap ka nõutuks tegev – ei atia ka nurkapanekud jms. Teadamata, mida tee veel olete proovinud, siis on ka raske oletada, mis ja kuidas seni on toiminud ja miks ta ikkagi jonnib.
Üldiselt käib oma tahtmise väljendamine ju isiksuseks olemise juurde. See on üks vajalik osa iseendaks olemisel. Küsimus on ilmselt selles, et te ei taha mõnd tema poolt soovitud asja talle võimaldada. Nüüd edasi on oluline, kuidas te sellest räägite. Veel on hea mõelda ja arvestada, kuidas võiks poiss väljendada oma tahtmisi, mittenõustumist, rahulolematust nii, et see ei oleks nn jonnimine, et ta saaks märgatud ja ta tunneks, et teda võetakse tõsiselt. Seda ka siis, kui te ei saa talle seda lubada, mida ta tahab.
Kui poiss teisi lükkab või käitub teistega lubamatult, siis tema karistamine (nt nurka panek) ei anna talle aga uut teadmist selle kohta, mida ta tohib teha, kui ta ärritub, kui ta tunneb end halvasti. Lükkamine, rahutult ringijooksmine (pöörane olek), sõnakuulamatus ju räägib ikkagi tema halvast enesetundest ja oskamatusest seda teisel viisil väljendada. Karistamisega läheb tema jaoks asi vaid keerulisemaks, sest ta saab ikka ja jälle teada, et ta on „halb“, temaga ei olda rahul, ta ei väärigi muud, teda ei mõisteta jne. Ega ta ju isa ka ei oska enda sees toimuvad väljendada, kuid ta kogeb seda, et kui tal on halb, ta on ärev (rahutu, sihitu, pöörane käitumine), saab ta halvustatud ja karistatud. Pinge temas vaid kasvab ja ta on nagu lõksus.
Mida siis teha. Ega muud, kui jätta karistamine ära, sest see ei aita teda. Te saate sobimatut käitumist takistada ka muul moel. Püüdke vaadat toimuvat laiemalt, millest poisi käitumine räägib. Taotleb ta märkamist, endaga tegelemist, soovi olla teie läheduses, tunnetada end olulisena, tunnustatuna vms. Kui nii, siis peatage tema tegevus selge mina-sõnumiga: mulle ei meeldi tõuklemine, sest kardan, et keegi saab viga; kui sa ringi jooksed, siis ma ei saa rahulikult rääkida vms. Pakkuge talle teisi võimalusi enda lähedal olla. Tähelepanuvajadus on täiesti loomulik vajadus, kuid sageli lapsed ei tea ju, mida teha, et tunda end olulisena ja siis sobivad pahandused ka.
Kui ta teebki midagi lubamatut ja teie sekkute kehtestavalt mina-keeles, siis sellega kõik olukorrad ei peaks ka piirduda. Seejärel on väga oluline keskenduda ka lapsele endale ja seda aktiivse kuulamise kaudu. Peegeldage talle seda, kuidas te aru saate, mis tema sees toimub: nt sa ei taha oma mänguasjadega mängida; sa tahaksid praegu meie juures olla; sa oled pahane, et ma keelasin sind... / ei lubanud sulle .... jne. olenevalt olukorrast. Kuulamine ei tähenda nõustumist, vaid ainult mõistmist – ma saan aru, kuidas sinuga on, mis on sulle tähtis ja kuidas miski sulle mõjub. See ongi juba iseeneses rahustav ja pole vaja lapsel enam lasta käiku protestikäitumisi.
Rahutud ja jonnivad lapsed vajavad eelkõige vanemate enda rahulikku meelt, sõbralikku ja tunnustuvad suhtumist ja kindlasti ka palju positiivset tagasisidet, et saada aru, kuidas võib käituda.
Mis puutub vabandamisse, siis see enamasti ei tööta. Ta ju ikka ei tea, mida teha, kui ta ise ärritub. Ta ju ongi segaduses. Laps õpib sisuliselt mõistma vabandamise olemust seeläbi, kui ta ise kogeb, et temaga käitutakse ka nii. Näiteks kui tegite talle kuidagi liiga, olite ebaõiglane, ei mõistnud jne. siis vabandage. Nii hakkab see ka sisuliselt toimima, kui see tuleb tema enda seest, mitte teie nõudmisel ja survestamisel. Muidugi on aga omal kohal arutlus, milline käitumine on lubatud ja milline mitte (see ikka mina-keeles).
Kõik, mida te heaks ei kiida, jälgige, et te ka ise ei teeks (nt halvustamised, tõukamised, löömised, aga ka ähvardamised, karistamised), sest laps võtab selle omaks. Laps õpib ära ka karisamise, ta võib teha seda oma moel, kuid see jääb ikka teisele kahju tegemiseks (tõukamine, teise asja ära võtmine jms. ). Kõik, millele annate positiivse tagasiside, mida märkate ja mille üle rõõmustate, hakkab korduma. Jagage talle palju tunnustust (kõik ka pisiasjades, mis on hästi, tehke seda samuti mina-keeles), tehke koos midagi huvitavat, mis pakub rõõmu ja toredaid elamusi, poisil tunnet, et ta on tähtis ja „halval“ käitumine ja jonnil pole enam ruumi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
