Tere!
Kirjutan teile murest oma 10 kuuse lapsega. Algusest peale on ta olnud suure lähedusevajadusega, magas esimesed 3 kuud ainult minu süles, sest voodis ei olnud nõus. Hiljem harjutasin kaissu magamist, sest süles oli juba päris raske, vaevaliselt aga lõpuks ta jäi. Nüüd kuni tänaseni magab kaisus, magama jääb nii, et mina pikutan kõrval. Iga unetsükli vahetuse ajal ärkab ja kontrollib minu olemas olekut.
Päeval ei ole nõud ta üksi mängima, mina pean kõrval olema, kui juhuslikult ei istu tema mänguplatsi juures, siis ta pigem istub minu kõrval või süles aga üksi mängima ka ei lähe, olgugi, et sinna on paar sammu. Laps ei ole nõus tegema mitte midagi ilma minuta. Kõndima õppis kuskil kuu tagasi, oskab iseseisvalt kõndida, aga ta ei ole nõus, pigem võtab minu käest kinni ja kõnnib siis. Seda seletan sellega, et ehk tal enesekindlusest puudu, kuna minu käest hoides ta ei toeta mu käele tasakaalu vaid pigem hoiab niisama sellest ühest sõrmest kinni.
Alati kui olen toast lahkund ja jätnud lapse isaga või vanaemaga, läheb kisaks. Vetsus käin koos lapsega, sest ta ei ole nõus üksi kuskile jääma. Tavaliselt pesen nõusid laps süles, teen süüa laps süles, koristan laps kõhukotis aga see muutub juba koormavaks, esiteks ta kaalub juba päris palju, teiseks ma ei taha nii enam edasi minna. Olen üritanud, et ei võta teda sülle aga siis lähen siukseks kisaks ja ta nutab ennast hingetuks.
Täna hommikul ei olnud ta nõus oma söögitoolis sööma, hakkas karjuma ja ronis sülle, ma omast kiusust ei võtnud teda sülle ja ei hakanud söötma, sest muidu ju nii jääbki. Tulemuseks oli see, et ei söönud laps hommikusööki, lõunaoodet ja läks lõunaunne tühja kõhuga. Vahepealne aeg kella 10-12ni oli ainult kisa, vahepeal võtsin sülle ja rahustasin, tegime kalli ja kõik oli hästi hetkeks. Siis algas kõik sama, ei saand ma teda sülest ära panna, sest kõht tühi tal ja lohutuseks oli vaja emme süles istuda, söögitooli nähes tuli kisa. Võtsin mingi hetk siis enda kõrvale suurte tooli peale, sõi paar ampsu ja ronis sülle, edasi ei andnud.
Ühel päeval üritasin nõusid pesta nii, et teda sülle ei võta. Olen köögikapis ühe riiuli lapse jaoks teinud, seal on kõik plastmasskausid ja kopsikud, millega ta saab mängida aga teda ei huvita need, kui ma kõrval ei istu. Sellest nõudepesemisest tuli nii palju, et laps karjus mu jala küljes.
Ma ei tea enam mida teha, ta saab ju piisavalt lähedust, saab süles olla, magab lausa kaisus. Minu mõistus on otsas ja oma lapse nuttu kuulata pole kerge, ma ei poolda nutta laskmist, sest see ajab mind vihaseks ja oma lapse peale ma vihane olla ei tahaks. Kas ma olen ise millegiga ämbrisse astunud ja ta selliseks muutnud? Või milles asi? Kahtlustan tal juba mingit tõsist haigust, loogiliselt mõeldes, seda ei ole ilmselt.
Oma voodisse magamist olen harjutanud nii, et võrevoodil on praegu külg eest ära võetud ja on vastu minu voodit. Nüüd on ta seal nõus magama jääma, sööb rinda seni kuni uni tuleb, öösel aga keerab ennast minu otsa, sõna otseses mõttes, ronib mulle selga magama. Unekooli ma teha ei tahaks, sest see nutta laskmine pole jätkuvalt minu teema.
Kas on üldse mingit seletust sellele, et mu laps nii emmekas on? On see normaalne, et ta ei saa minust millimeetritki eemal olla?
Lugedes teie kirja jääb tunne, et mure on kasvanud suureks ja olete valmis midagi muutma. Teie kirjeldatud lapse käitumine muutub tõepoolest vanemale ühel hetkel koormavaks ja väsitavaks.
Olen teiega täitsa nõus, et sellises vanuses laps peaks natukene aega juba ise mängima ja toimetama.
Tulles tagasi selle juurde, miks osad lapsed on rohkem emmekad kui teised. Siin võibolla põhjuseid mitu. Esimene ja kõike levinum on see, et vanem ei ole ise veel valmis lapsest distantseeruma. Muutus saab alata siis, kui vanem on ise otsustanud, kust lähevad piirid. Näiteks võib esimene samm olla see, et öösel kui laps keerab ennast vanemate voodisse tõstetakse ta tagasi. Tulemuseks on see, et laps hakkab hommikuti ärkama oma voodis ja tunnetama, et see on tema koht. Kõige olulisem punkt selle kõige juures on järjepidevus. Kui te soovite, et laps hakkaks tasapisi ka ise maailmas toimetama tuleb teda hakata harjutama. Harjutamine annab tulemusi siis, kui seda teha päevast päeva. Inimene harjub väga ruttu mugavate asjadega ja ei ole nõus sellest kohe loobuma. Alla aastane laps avaldab oma protsesti karjumisega, kuna teisi ta ei oska. Iga uue asjaga harjumine on pisut ebamugav ja tekitab protesti, millele ei tohiks järgi anda. Kirjutate, et oma lapse nuttu on teil raske taluda. Samas on nutt tema üks loomulikke suhtlemisviise selles vanuses, millega antakse märku ebamugavusest, rahulolematusest jne. Seega on täiesti loomulik, et muutusele ta reageerib nii.
Mida siis teha? Tasapisi tuleb tõepoolest hakata harjutama last iseseisvamaks, kuna see on tema ja ka teie edasise elu jaoks väga oluline. Näiteks saab last jätta sagedamini isaga, vanaemaga jne. Kõige parem on, kui ise lahkuksite kodust kas jalutuskäigule või kellegile külla. Alguses võiks olla eemalolekud lühemad 30-40 min ja siis tasapisi pikemaks. Edu ei tule kindlasti kohe, see tahab pisut harjutamist saada.
Kui olete temaga ise kodus tuleks tasapisi teda jätta mängima, alguses on põhiliseks ajaveetmise viisiks nutt, mis tasapsisi peaks hakkama taanduma. Väga hea oleks käia mõnes beebikoolis või kuskil sellises kohas, kus tal on võimalik loomulikul viisil natukene eralduda teist.
Tegelikkuses on kõige olulisem see, et teete ise kindlameelse otsuse, et olete lapsest valmis distantseeruma ja teile ei ole süütundeid, et olete halb ema. Sellises vanuses lapsel ei ole enam põhivajadus
