Minu mure seisneb selles, et laps lööb ja tõukab teisi omavanuseid lapsi ning peamiselt teeb seda vanemate (ema ja isa) juuresolekul.
Sügisel hakkas käima lasteaias, millega kohanes väga hästi. Õpetajate sõnul lööb ja tõukab ta teisi (peamiselt endast nooremaid ja väiksemaid tüdrukuid) väga harva ning peamiselt on seltsiv, hästi käituv ja väga jutukas laps.
Näiteks lööb ta teisi (sh ema, isa), kas lasteaeda viimisel või perekondlikul koosviibimisel. Viimati lõi või tõukas ta teatris lihtsalt temast mööduvaid lapsi.
Olen mures, sest mitmed soovitatud võtted ei ole aidanud. Pealegi selline käitumine ärritab mind.
Soovin saada konkreetseid võtteid, kuidas saaksin lapsele selgitada, et löömine ja tõukamine ei ole sobiv käitumine.
Arusaadav, et see ärritab, kui laps lööb teisi ja tõukab ning teeb seda ka teiega. Teadamata, millised soovitusi olete seni proovinud, mis pole aidatanud, väidan, et teie reageeringust oleneb see, kas poiss jätkab senist lubamatut käitumist või mitte.
Kõige olulisem ongi see, kuidas poissi nö korrale kutsutakse, kui ta teeb midagi sobimatut. Pikk seletus, mis võib mõjuda noomimise ja süüdistusena, ei ole teda abistav. Kindlasti ei tohiks ta ise kogeda löömist ja teisi agressivseid viise, sh karistusi. Mõelge kindlasti sellele, kuidas te väljendate seda, kui teid miski häirib, mida te siis ise teete. Kuidas seate piire. Edasi on hea mõelda, kuidas on poisil lubatud väljendada seda, mis talle ei meeldi, kui temale on miski häiriv, st kuidas tema võib seda enda jaoks olulisi piire. Kas teda on võetud piisavalt tõsiselt, kui ta annab märku oma vajadustest, oma tunnetest?
Peamine viis võikski olla enda eest seismisel, oma häirituse väljendamine, sobimatu käitumise korral reageerimisesl ikka kehtestav mina-keel. Ma ütlen, milline käitumine mind häritib ja kuidas see mind mõjutab. Nt löömise korral on ju peamine, et ma saan haiget või ma pean lubamatuks, et kedagi teist lüüakse.
Võib ju oletada, et poisi agressivsed käitumisilmingud räägivad ka mõnest muust olulisest raskusest, mõnest olulisest vajadusest, halvast enesetundest, keerulistest tunnetest. Teiste löömine on ju asendus sellele, mida ta ei saa või ei oska sõnades väljendada. Selle muutumiseks on abiks tema aktiivne kuulamine. Pange see sõnadesse, kuidas te aru saate sellest, mida ta löömisega või kellegi tõukamisega ütleb. Nt sulle ei meeldi, kui ma.... ; sa oled pahane / pettunud ..... jne. Oleneb ju konkreetsest olukorrast ja kontekstist, mis poisiga toimub.
Kindasti oma abiks tema tunnete peegeledamine, see aitab tal tunda, et teda mõistetakse ja ta ei pea enam end käte abil väljendama. Seda enam, kui ta kogeb, et ta võib neid tundeid tunda ja teda ei mõistata hukka, teda ei süüdistata ja ei karistata. Sel juhul tunneb ta ise end turvaliselt ning ei pea end kaitsma.
Lõpuks lisan veel, et oluline on üldine meeleolu, pingevaba õhkkond, head suhted kõikide pereliikmete vahel. Lapsed on väga tundlikud selles suhtes, mis vanematega toimub. Kui peres on valdav rahulik, sõbralik, üksteisest hooliv suhtumine, mõnus koosolemine, siis see on parim ka lastele.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
