Tere!
Meie 2-aastase ja 8 kuuse lapsel käivad peal hüsteeriahood, mis tulevad siis, kui laps ei saa seda, mida tema soovib. Nt tahab kauemaks õue jääda; minna sinna, kuhu tema tahab vms; ei taha autosse istuda jne. Alguses katsume ikka kannatlikud olla ja kasvõi siis kauem õues sel hetkel viibida, kui tuppa kiiret ei ole, aga hommikuti lasteaeda minnes ei ole ju aega oodata vms kiiretes olukordades. Ja siis on kisa kiire tulema ning teinekord kestab see hüsteeriahoog pool tundi.
Samuti on tal viimase kahe nädalaga tulnud selline komme, et ta ei ole enam nõus riidesse panema kui ütleme, et hakkame õue minema. Ta lihtsalt teeb sellise näo, et nagu ta ei kuuleks ja tegeleb samal ajal kõikvõimalike muude asjadega. Jõuga ei saa teda ka riidesse panna, sest ta tõmbab end siis täiesti pulgaks ja see ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik. Kaasa ei aita ka äraostmine kommide vms. Teda tuleb lihtsalt tükk aega (a la pool tundi) veenda, et lähme õue, sest seal on tore jne. Elukorraldus meil muutunud ei ole, kõik on nii nagu alati. Kasvatajad lasteaiast ütlevad, et ta on ideaalne laps, ei jonni jne, aga meile endale tundubki, et õhtuti kui koju jõuab, laseb pinged vabaks ja jonn võib alata. Ta on nüüd pikalt ka lasteaias käinud (2 kuud), sest ei ole haige olnud. Samas me võimaldame talle ka iga nädal kolmapäevasel päeval lasteaiast puhkust, mille ta siis vanavanematega veedab.
Ühesõnaga kas see on palun normaalne, et 2,8-aastane nii käitub kodus? Vanavanemad kõrval ütlevad, et meie küll väikestena sellised ei olnud ja ei tea, millest see küll tuleneb, et äkki tuleks arstile vms minna. Mida teie arvate palun, kas see on normaalne või oleks kindal tõepoolest mõne neuroloogi/psühhiaatri vastuvõtule minna? Olen juba ette teile väga tänulik.
Selles vanuses on tõepoolest paljud vanemad kimpus lapse jonnijoogudega. 2-3.eluuasta on see vanus, kus lapses tärkab eneseteadvus, oma tahe ning ta kogeb keerulisi ja vastakaid tundeid. Tal on seda enam nendega raske toime tulla, et tema sõnavara on veel kesine. Nutt ja jonn ongi tema peamine väljendusviis, et mul on halb olla, miski teeb muret, pahaseks, st ta kogeb pingeid endas. See iseenseset on ju loomulik ja peaks olema lubatud – tunda oma tundeid. Seega teie vanemana saaksite tal lihtsalt võimaldada tunda neid tundeid ja neid mitte maha suruda, ega teda selle eest halvustada. Ka see on üsna tavapärane, et lapsed suudavad mõnes teises keskkonnas, nt lasteaias, kus on kindlad rutiinid, reeglid, siiski end ohjata, kuid see tema jaoks väga pingutav ja stressirohke. Kui ta on aga kodus ja vanematega, siis on ta lihtsalt vabam ka oma pingeid välja elama.
Mida siis saaksite teha, et laps saaks oma tundeid väljendada ja teha seda turvaliselt. Kõige olulisem on mõista, et see ei ole tema kius ega manipulatsioon teiega, vaid tema raskus ja halb enesetunne. Teie saate olla tema jaoks olemas, tema läheduses ja anda teada, et saate temast aru. Pole vaja ilmtingimata teda ka lohutada, lahendusi pakkuda, tähelepanu kõrvale juhtida, veel vähem noomida või karistada. Usun, kui te suudate aktsepteerida, et tal on õigus oma tunnetele, siis see suhtumine aitab teil tema nutuhoo ajal olla ka kannatlikum ja mõjuda talle turvaliselt ja seeläbi rahustavalt. Veel on kindlasti abiks lapsele tunnetega toimetuleks, kui teda aktiivselt kuulata, st anda teada, kuidas te temast aru saate, tema tundeid peegeldada. Näiteks: sa ei taha praegu õue minna, sul on praegu mäng pooleli; sa tahaksid ise riidesse panna, sa oled pahane, kui ma sinuga riidlen vms. Seda pole ka liiga palju vaja, kuid eriti oluline on see, et suudaksite sõnastada just seda, mida tema veel ei suuda ja väljendab oma jonni või hüsteeriaga. Jonniilmingud hakkavad siis vähenema, kui need asenduvad teise väljendusviisiga. Parim ongi selleks sõnaline vorm ning selle mõistmine teiste poolt. Sellele aitabki kaasa tema aktiivne kuulamine ning peagi hakkab ta ise ennast väljendama, mis tema sees toimub.
Teie kirjast selgub, et oletegi püüdnud olla kannatlik ja mõista. Vahel aga on see raske, sest lihtsalt pole aega ja on asju, mis tuleb teha. Sel juhul võib olla kasu, kui veidi annate ette teada (ennetav mina-sõnum) ja räägite lühidalt, konkreetselt ja mina-keeles, mida teete ja mis on teie jaoks tähtis, st mõju teile, teie kavatsus jne.. Sel juhul on vähem võimalusi lapses trotsi tekitada. Veel lisan, et nö äraostmine ei ole tõesti hea abinõu, nagu ka te ise kogete. Isegi kui see mõnikord annab soovitud tulemuse, siis pikas perspektiivis soosib see lapse nõudlikust ja järgmisi kauplemisi. Ta seostabki oma tundeid mõne asjaga, mis tema halba enesetunnet kompenseerib, kuid tegelikud tundeid ja vajadus jäävad peidetuks või keelatuks.
Seega nutt ja jonn on üks üsna loomulik nähtus selles vanuses. Hea lugemine on nutu ja jonni kohta: A.J.Solter „Nutt ja jonnihood“.
Kui aga teil on siiski mure lapse hüsteeriahoogude pärast, siis võib muidugi ka spetsilalisti arvamust küsida. Kasvõi selleks, et välistada mõnd teist terviseprobleemi, mis samuti võib lapse psüühikat ja enesetunnet mõjutada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
