Peres kasvavad 4-aastane poeg ja 2-aastane tütar. Poolteist aastat tagasi suri laste vanavanaema, kellega mu poeg oli väga lähedane, peale seda kurba sündmust rääkisime talle, et vanavanaema enam ei ole ja ta ei tule enam kunagi tagasi. Poeg eriti lisaküsimusi tol ajal ei esitanud, oleme käinud surnuaias ja vanavanaemast ka temaga üsna palju rääkinud. Nüüd viimasel paaril kuul on ta aga korduvalt surma teemat uuesti tõstatanud. Olen üritanud vastata ta küsimustele enam-vähem nii, nagu asjad on, kuid "karmimate" küsimuste eest (näiteks et kui kaua me surnud peame olema) olen siiski kõrvale põigelnud, kuna lihtsalt ei suuda talle öelda, et surm on lõplik, see teadmine tundub liiga suur koorem 4-aastasele kanda. Mõned päevad tagasi küsis ta näiteks, et kas emme ja issi surevad enne ära kui tema. Selgitasin, et kuna tavaliselt inimesed surevad siis, kui nad väga vanaks saavad ja emme-issi on vanemad kui tema, siis jah, me sureme enne. Sellele järgnes südantlõhestav nutt ja "aga siis meil ei olegi ju enam issit ja emmet". Ei aidanud ka selgitus, et siis on tema juba ise ka vana ja tal on lapsed ja lapselapsed. Poeg oli lohutamatu.
Mingi hetk proovisin ka inglite ja hingede teema sisse tuua, aga endale tundus see nii soolapuhumisena, kuna ise ma seda ei usu ja tundsin, et lihtsalt luiskan talle. Mulle tundus, et ta sai ka ise aru, et ma keerutan ja ei taha talle kogu tõtt rääkida.
Näha on, et see teema vaevab teda väga ja olen ka kuulnud, kuidas ta surmast väiksele õele räägib.
Kuidas aidata lapsel surelikkusega leppida? Kas 4-aastasele peaks rääkima ausalt ära kõik nii nagu on, kartmata et ta ei tule selle info aktsepteerimisega toime ja see hirm jääbki teda saatma? Mäletan, et mul oli ka endal lapsena suur hirm surma ees.
Lastele on tõesti keeruline seletada surma. Seda enam, et olenevalt vanusest võtavad lapse seda ka erinevalt vastu. Alles umbes 5-aastaselt hakkavad nad aru saama surma lõplikusest. Varem võivad nad lähedase kaotuse korral reageerida tavatult rahulikult, esitades vahel veidradi küsimusi, nagu millal vanavanaema tagasi tuleb vms. Ka teie kogesite seda. Küllap toimub temas surma üle mõtlemise ja leinaprotsess jätkuvalt edasi. Ta tuleb selle teema juurde aeg-ajalt jälle tagasi, kerkivad uued küsimused ja sel viisil ta tegelebki ka leppimisega, paratamatuse mõistmisega. Loomulikult hakkab ta mõistma, et võib kaotada veel kalleid inimesi ning see ongi hirmutav. Ka tema lohutamatu nutt on selle protsessi osa. Seda ei peaks ka väga kartma, sest seda võib pidada ju loomulikuks reaktsiooniks.
Teie jaoks on praegu küsimus, kas ja kuidas ikkagi lapsega neil teemadel rääkida ja kuidas aidata tal mõista, et ta ei peaks ka kartma, et teie surete. Eks nii ongi, nagu olete juba teinud. Laps esitabki täpselt neid küsimusi, mis hetkel tema jaoks aktuaalne on ja just sel viisil. Teie roll on vastata nii, et tema saaks vastuseid ja võimalikult ausalt. Pole ju vaja pikalt ja üksikasjalikult seletada, vaid pigem mõista, mis lapse jaoks see kõige olulisem on. Valetamine ja liiga hämarad selgitused ei ole tõesti lapse jaoks parimad, tekib ju veelgi rohkem arusaamatust ja mis veel hullem, kui ta taipab, et teda on petetud. Kui laps küsib, kas teie ka kunagi surete, siis ongi aus vastus, et jah. Ja selgitus, et see juhtub kunagi kõigiga. Samuti oli hea, et seletate, et seda ei juhtu niipea ja pigem ikka siis, kui olete kunagi vanad jne. Lapse lohutamatut nuttu on muidugi valus taluda. Olge tema jaoks olemas ja lubage tal kurvastada. Võib-olla aitab vahel mõni lasteraamat, kus on sama teema või film ning needki võivad olla abistavad ning ikka seejuurde arutlused koos täiskasvanuga. Kui laps toob oma mängudesse, joonistusstesse ikka ja jälle midagi surmaga seonduvat, siis ka need on kogu protsessi jaoks vajalikud ja mõjuvad teraapiliselt. Veel võib olla hea, kui jagate talle oma kogemust lapsena, kui kartsite surma. Kui muretsete, et mõni teie vastus võib olla liiast, siis lähtuge sellest, et te ei peaks midagi erilist välja mõtlema ja ise oletama, mida rääkida. Kui laps küsib, siis vastake lihtsalt ja loomulikult, pigem konkreetselt kui abtraktselt. Ebaselgus ja määramatus, vastuseta küsimused on need, mis on hirmutavad. Teie roll ei pea olema iga hinna eest teda lohutada ja kurvastamist vältida, vaid olla olemas ja võiamldada tal oma tundeid väljendada ja küsimusi esitada.
