Selline siis mure ongi, viimasel ajal on tulnud palju kaebusi teistelt emadelt ja klassijuhatajalt, et minu poiss meelitab teisi poisse koolist ära, kui nad veel peaks koolis olema või meelitab kauemaks peale trenni jääma, et minna poodi. Teistel lastel ei lubata seda ja seepärast on nende emad meie lapse peale pahased. Mina ei luba ka loomulikult koolist ära tulla siis, kui vaja veel seal olla (mingi näidendi proov või parandusõpe nt) aga poiss valetab mulle. Ütleb, et parandusõppe õpetajat ei tulnud (pärast on siiski põhjuseta puudumine ja õpetaja oli olemas, või et nemad ei pea näidendis osalema). Ma olen siiralt teda uskunud. Ja ta lihtsalt valetabki mulle. Klassijuhataja palus, et ma talle helistaksin, kui mingi kahtlus tekib. Aga kuidas seda muuta, et laps mulle ei valetaks ja teisi ei meelitaks koolist ära?
See teeb kahtlemata murelikuks, kui laps valetab ja seda enam, et see kordub. Lisaks kuulete ka teiste vanemate pahameele väljendusi. On aeg üks tõsine jutuajamine pojaga maha pidada. Seda võiks alustada oma mure väljendamisega ning lisada, et eriti teeb teile muret see, et ta ei saa teile millegipärast tõtt rääkida. Puudke vältida tema süüdistamist, otseselt valelikuks tembeldamist või halvaks poisiks nimetamist. Pigem ikka nii, et teid see haavab ja teil on kahju, et ta ei ole teile tõtt rääkinud. Edasi selgitage, et soovite teda mõista ja aru saada, mis talle raskusi valmistab koolis kokkulepitud asjadest osa võtta. Looge eeldus aktiivseks kuulamiseks. Kõik, mida poiss kasvõi veidigi püüab öelda, sõnastage ümber nii nagu temast aru saate. Tehke seda isegi siis, kui tema jutt ei meeldi teile ja teil on raske kuulduga nõustuda. Ta võib olla esilagu põiklev ja tuua igasuguseid ettekäändeid, kuid jääge vaid tema keskseks ja ainult kuulake aktiivselt. Kui ta kogeb, et seekord on teisiti, teda ei häbistata ei rünnata, siis võib-olla on ta valmis olema rohkem avatud ja aus. Võib ju oletada, et senisel käitumisel on mingi põhjus, millest tal on raske rääkida või koguni pole tal endalgi selge, mida ta väldib, kui koolist ära läheb. Ei tea ju mis talle raske on või näiteks ebaedu tunnet tekitab. Kui ta kaasab ka teisi, siis tunneb ta end ehk vähem süüdi või taotleb omal viisil kambavaimu, teistega osalust vms. Need muidugi vaid oletused, kuid vaid poisis endas on vastused tema käitumisele. Kuigi võib olla raske vältida ähvardusi või keelamisi, võib ometi olla praegu vajalik neid võtteid vältida, sest lapsed on väga osavad uusi asju välja mõtlema, et ka karistustest ja kontrollimisesest kõrvale hiilida ning seeläbi ikkagi vältida tõeliste põhjustega silmitsi olemist. Niisiis, vaid osavõtlik ära kuulamine võib aidata asja olemuseni jõuda ja seejärel koos mõelda, mida edasi teha.
Postitus muudetud Marge Vainre poolt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
