Poja saab veebruaris 4 aastaseks ja viimased 6 kuud on väga rasked temaga hakkama saamisel.kui palun mänguasjad kokku korjata siis on kaks varianti kas teeb seda rahumeelselt või siis leiab palju muid vabandusi et mitte seda teha.
Ta ei kuula absoluutselt mida räägin või kui keelan siis räägib vastu ja karjub .Ma nagu ei suuda ennast enam kehtestada.olen püüdnud mänguliselt temaga suhelda küll kurjalt-sõnadega ei miski ei ole siiani aidanud.
Millest see kõik tingitud on.samas 5 aastane kuulab ja saame hästi hakkama omavahel
Teie 4.a. poeg on hakanud tõrkuma ja pole enam alati valmis sõna kuulama. See võib vahel tõepoolest kurjaks teha. olete kogenud aga, et keelamised ja kurjustamised ei aita ja mänuliselt ei jaksa ka pidevalt läheneda. Kehtestamisega ongi nii, et seda võiks nimetada edukaks, kui õnnestub seda teha nii,et keegi ei tunne,et talle on liiga tehtud või pole tulemusega rahul. Teil on õigus olla pahane, kui laps teeb midagi, mis on teie arvates lubamatu või jätab midagi tegemata, mida te ei salli. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas seda väljendada. Kõige parem viis on mina-keel. See tähendab, et ütlete väga selgelt, mis teid pahandab - milline konkreetne käitumine ja kuidas see teid mõjutab. Näitkes: „kui asjad on põrandal laiali, siis ma kardan, et astun neile peale ja mõni asi läheb katki“ või „ma olen pahane, et meie kokkulepe ei kehti“, „ma tahan, et jõuaksime täna varem ära koristada, siis jääb aega koos rahulikult unejuttu lugeda“. See, mille pärast teie jaoks tähtis midagi teha või kuidas lapse tegu teid häirib saategi vaid teie ise öelda. Niisiis, kehtestamine ei ole keelamine, karistamine, riidlemine jms. Veel on erinevus mina- ja sina-sõnumi vahel see, et mina-keel ei ole hinnang lapse kohta, tema süüdistamine ega käitumise tõlgendamine, moraali lugemine jms. Isegi kui teie hääles on tunda pahameelt, pole see probleem, sest oletegi ju pahane,, kuid väljendage seda vaid enese kaudu, mitte last halvustades ega rünnates. Peale kehtestava mina-sõnumit olge valmis ka lapse reaktsiooniks, tema vastulauseks ja väljendage valmisoleku teda ära kuulata. Alles siis saab kindel olla, et jõuate lahenduseni, mis sobib mõlemale, et kokkulepped on kahepoolsed ja toimivad.
Kirjutate, et suurema lapsega pole sarnast muret. Seda enam võib olla oluline nooremaga just aktiivse kuulamise kaudu jõuda mõistmiseni, mis talle keeruline on ja mis temaga toimub. Tal võib olla miskit mureks, mis väljendub lihtsalt tema käitumises, tegemata jätmistes. Isegi kui näib, et ta protestib, siis protesikäitumist karistades ei pruugi te kogu probleemi lahendada. Näib, et teda siiski häirib miski ja hea on kui jõuate selleni teda mõistvalt ära kuulates.
Ja lõpuks, kindlasti märgake ja tunnustage seda, mida poeg on teinud hästi, andke ka seda teada mina-sõnumi kaudu, mida see teile tähendab. See on kõige parem motivatsioon, et ta ka ise on huvitatud mõnd asja tegema ja võib-olla hiljem ei olegi vaja niipalju just kehtestastamist ja probleemidega tegelemist.
