Olen mures oma kolmeaastase tütre pärast, et kes aeg-ajalt (tavaliselt siis, kui on väsinud ja magamata) jonnib ja karjub. Püüan temaga sel hetkel rahulikult rääkida ja selgeks teha, et mis teda vaevab. Kuid tema peksab mind ja karjub täiesti kõrist. Selline hoog kestab umbes 10-15 minutit, kui ta endale kedagi juurde ei lase ning lihtsalt kisendab. Alguse saab see mingist pisikesest asjast, näiteks ta ei saa ise toa ust lahti teha.
Kas see on mööduv nähtus või peaks teda kuidagi karistama...?
Tere!
Teie tütrekese jonnihood kuuluvad lapse arengu normi variandi alla. Selles vanuses lapse nutu tähendus võib olla sageli seletamatu. Tema vanusele on omane tundlikkus mistahes väikeste muutuste suhtes. Tema ise ka ei oska veel täpselt aru saada ega ammugi verbaalselt väljendada, mis teda häirib. Kui see nutt on väsimusega seletatav, siis tunneb laps endas teistsugust tunnet, mis teda häirib. Tal on lihtsalt halb olla.
Kuidas peaks selles olukorras täiskasvanu käituma?
Parim, mis selles olukorras teha saab, on aktiivselt kuulata ja oletatavaid lapse tundeid peegeldada:
"Täna on jonnipoiss jälle meile külla tulnud. Ta nagu teaks kohe, millal sina väsinud oled. Siis ta saab sind kiusata ja sulle liiga teha. Kuidas saaks teha nii, et jonn ei saaks sinust võitu? Kas sobib, et sa järgmine kord ütled emmele, et oled väsinud ja jonn võib sinust jagu saada? Siis vaatame, mis me koos teha saame, et jonnist jagu saada. Püüame nii, et sina oleksid jonnist tugevam".
Sellisel viisil rääkides ei kritiseeri me last ega halvusta teda. Eesmärk on, et laps suudaks ise oma emotsioone kontrollida.
Proovige! Vaatame, mis juhtub.
Parimat!
Ene Raudla
