Meil on peres neli last. Ja ma lihtsalt ei suuda enam kogu seda komplekti majandada. Üks vingumine ja virisemine käib päevast päeva. Iga viimast kui üht liigutust peab meelde tuletama - pane riidesse, mine pese hambad, kus koolikott on, kas juuksed on kammitud, kas on õpitud, kas asjad on kotis, kas laua koristasid, kas tule kustutasid, kas vee tõmbasid tualetis, kas käed on pestud. Lisaks veel ei taheta hommikul just seda putru, mida ma olen teinud. Lõpuks on kõik troppis vannitoas, on juba välja minekuga kiire, siis nägelevad omavahel. Siis ma lähen kogu selle lõputu käsutamise ja meeldetuletamise peale ise õudselt närvi, ma ei saa enam isegi aru, mida ma ise pidin just tegema, siis karjun laste peale (täna hommikul saatsin vihaga kõik p...e - tõesti nii häbi on selle pärast praegu). Ometi algab hommik alati rahulikult - äratan lapsi sõbralikult, pudrud-võileivad on valmis, loodan, et kõik sujub.
Mulle tundub, et lapsed liigutavad vaid siis, kui ma karjun. Kui ma ei karju, jääme vaid hiljaks. Ja iga jumala hommik on meil nagu põrgu, tööle jõudes olen meeletutes süümepiinades ja nutu äärel. Õhtul koju minnes proovin jällegi olla rahulik, mõistev ja sõbralik - aga kogu vingumise jant hakkab otsast peale. Mida tahes ma teha palun või ütlen, iga asja peale on üks nurisemine. Näiteks - 9-aastane laps on hommikul aluspesu väel ja viriseb, et tal on külm. Kui ütlen, et riided peaks siis selga panema, vastab laps, et ta ei taha - ja külmetab edasi, endal nina vingus. Sama asi söögiga - kõht on tühi ja valutab, aga valmis tehtud sööki ei taheta ja siis käib virisemine valutava kõhu ja pea pärast. Ei tule jutukski, et lapsed näiteks aitaksid tänavat pühkida või aias lehti riisuda - heaga nad seda ei tee ja õiendamine on just see, mis mind hulluks ajab. Tunnen, et empaatiavõime on minust jäädavalt lahkunud, ainult viha on alles.
Tean küll, et olen kogu oma elu perele ja lastele pühendanud ning jätnud iseennast täitsa ripakile. Kogu mu aur läheb lihtsalt laste elementaarsete vajaduste rahuldamiseks, kvaliteetajaks lihtsalt ei ole aega, kuna kõik on nii enesekesksed ja laisad. Ma arvan, et kui lapsed kodust kunagi lahkuvad, ei oska ma enam elada, sest ma ei tea, kes ma ise olen. Tunnen, et lapsed imevad minust kogu energia ja ma ei taha neid enam nähagi.
Ma ei tea enam, mida teha. Kasvatan oma toimetulematuse eeskujuga nelja samasugust tulevikus võimetut inimest. Võib-olla on lisaks spetsialistile ka mõnel selle foorumi lugejal häid nippe, kuidas sellest põhjatust august välja ronida.
Olete väga teadlik sellest, mis toimub. Teil palju kohustusi, toimetamisi, olete suure vastutuse koorma all ning see teeb teid näviliseks ja vihaseks. See väljendub lastega tegelemisel riidelmises, karjumises, üldises rahulematuses ning seda tunnetades on lapsed virilad, abitud ise midagi tegema, rahutud, ei kuula, ei pane tähele tavahäälel öeldut või ei suuda lihtsamaid korraldusi täita.Ka nemad on pinges ja ärevad, kui tunnetavad teiega toimuvat. Seega hoiate lastega vastastikku ülal üldist pingelisust kodus, olete sattunud justkui suletud ringi.
Seega oleks aeg midagi oluliselt muuta. Nelja lapsega, kes kõik ootavad ja vajavad teie tähelepanu, kui kõik igapäevased olulised toimetamised on teie kanda, siis esimene asi oleks, kas on võimalik, et teid keegi veel toetab konkreetsetl mõnd toimetust enda kanda võttes? Kas see on vältimatu, et teie päevasat päeva kõige eest vastutate?
Veel võiks olla mõistlik lastega kogu olukorrast rääkida ja neid kaastates teha mõned kokkulepped. Üks laps on 9.a.. teadmata teiste vanust, võib oletada, et vähemalt suurematega saab teha midagi selleks, et neil tekiks rohkem ettekujutust, kes mida teeb. Veel enne võib olla vajalik lastega ükshaaval rääkida, et eelnevalt hea kontakt ja häälestus saada. See rääkimine tähendaks, et ütleksite, et teile ei meeldi see, kuidas teil kodus asjad käivad. Et olete tüdinud pidevast riidemisest ja te kahetesete olete häält tõstnud ja inetult rääkinud. Edasi võiks olla nii, et ka lapsed saaksid rääkida, kuidas see olukord neile paistab ja kuidas nad end tunnevad. See on koht, kus saaksite neid aktiivselt kuulata ja kindlasti mitte noomida ja süüdistada, ainult kuulata. Alles seejärel innustage neid ettepanekuid tegema, mida muuta. Usun, et suurematel on kindlasti ideid, mida nad saaksid ise teha ja millist abi nad tahavad. Selline mõtetevahetus saab aga toimida siis, kui õhkkond on pingevaba ja sõbralik. Kui lapsed usuvad, et neid võetakse tõsiselt.
Teie kirjas toodud näiteid lugedes oletan, et lapsed tunnetavad puudust teiega millegi toreda koostegemisest. Kui lapsel on külm, kuid ta keeldub ka ennast riidesse panemist, kui tal on küht tühi, kuid ei söö ka, siis võib see olla midagi enamat, kui vaid need esmatoimetamised. Neil puudus rõõmust, teiepoolesest märkamisest, koosolemisest teisel viisil kui hädavaajalikud tegevused. Praegu annavad nad oma virisemise ja trotsiga märku, et praegune elukorraldus ja suhtlemisviis ei toimi. Nad ei oska teisiti väljendada, et ka nemad vajavad teistsugust kohtlemist. Seda ei saa te aga pakkuda, sest olete ülekurnatud. Seega jõuame ikka tagasi teie enda poolt öeldunud. Alustama peaks sellest, et teie vajate abi, teie vajadused on praegu esmatähtsad. Teie lapsed vajavad teid rõõmsa, rahuloleva ja õnnelikuna.
