Tere!
Mul on mure poja magama panemisega. Probleemiks on see, et laps ei jää õhtul voodisse, vaid jookseb toas ringi. Laps on praegu 2a 10 kuud vana. Ta on alati olnud kehv magamajääja ning tema magamapanek on olnud üks aeganõudev ja kurnav protsess. (Aga kui ta juba magab, siis öösiti ta reeglina ei ärka.) Laps magab minu ja mehega samas toas. Meil on juba ammusest ajast kindel õhtune rutiin: hammaste jms pesemine, riiete vahetamine, unejutu lugemine hämaras toas. Magamamineku kellaaeg on ka alati enam-vähem sama ning kui ta hommikul ei ole tavalisel ajal ärganud, siis ei lase tal ka palju kauem magada, vaid äratan üles.
Katsun pisut olukorda ja tausta kirjeldada. Enamasti on poja magamajäämiseks vaja, et mina (vahel ka mees) istun tema kõrval. Kui ta oli u 1,5 aastat vana, oli siiski periood, kui ta jäi üksi tuppa ja laulis ja „jutustas“ u pool tundi omaette ning jäi magama. Mõni kuu hiljem hakkas jälle nõudma, et keegi kõrval istuks.
Tema magamajäämine näeb üldiselt välja nii, et peale unejutu lugemist (suures voodis) panen lapse tema oma voodisse ja mina istun veidi eemal tooli peal. Tuba on hämar, vahel lapse soovil ka täiesti pime. Voodis olles ta enamasti räägib midagi ja üritab minuga vestelda. Algul vastan tema jutule, kui ta oma päevast räägib või midagi küsib, aga mõne aja pärast ütlen ainult, et on tuduaeg. Sageli on tal ka igasugused soovid (tahab juua, teist tekki, patja jms). Lõpuks jääb siiski magama, aga selleks kulub keskmiselt 45-60 minutit, vahel ka rohkem, harva vähem. Aeg-ajalt on toiminud ka selline võte, et natuke istun lapse juures ja mõne aja pärast lähen toa ukse taha nö valvama ja vajadusel vastan lühidalt ta küsimustele sealt.
Nüüd on aga olukord selline, et kui ta on oma voodisse läinud, siis tuleb ta sealt peaaegu kohe välja! Vahel jääb natukeseks pikutama, aga siis mõne aja pärast tuleb ikka voodist välja ja hakkab ringi tormama, enamasti ise itsitades. Vahel ta teatab juba õhtupoolikul, et täna ta tuleb voodist välja, st tal on juba kindel plaan olemas.
Oleme proovinud teda igat moodi voodisse pikutama saada. Kui teha nii, et ei räägi midagi ja viid ta korduvalt voodisse tagasi, siis tema ainult naerab ja ronib jälle kohe välja. Olen seda proovinud peaaegu 60 korda järjest, aga tundub, et see on tema meelest lihtsalt lõbus mäng. Veel oleme proovinud nii, et ei lase teda tuppa tagasi ja ütleme, et ta ei tohigi magama minna. See mõjus ainult esimesel korral. Olen proovinud teda ka kaissu võtta, aga ta jookseb ikka ära. Viimastel päevadel olen teinud nii, et pärast paari voodist väljatulekut olen jätnud ta üksi tuppa, pannud ukse lukku ja siis aeg-ajalt teda vaatamas käinud. Toas olles ta jonnib, karjub ja loobib asju. Lõpuks ta siiski jääb voodisse paigale ja siis tuleb jälle tema juures passida, kuni ta ükskord magama jääb.
Kui see voodist väljatulek algas, siis ta magas vähemalt ilusti päevaund (1,5-2 tundi). Vahel tuli paar korda ka voodist välja, kuid siis jäi siiski lebama. Kuid viimastel päevadel ei maga ta enam ka päevaund, sest ei püsi ka siis enam üldse voodis ja ma ei näe mõtet proovida teda päeval 2 tundi magama panna. Samas on näha, et laps on väsinud ja vajab ka päevaund.
Lisan ka seda, et lapse kõne on väga hästi arenenud ja tal ei tohiks enda väljendamisega probleeme olla.
Palun soovitusi, mida me peaksime tegema või kuidas seda olukorda lahendada! Kuidagi peab ju lapse magama saama! Ja muidugi oleks väga hea, kui ta jääks magama ilma, et keegi tal tundide viisi kõrval istub, sest ka see igaõhtune hämaras toas lapse kõrval passimine on kurnav.
Tänan juba ette!
Meil aitas see, et ostsime lapsele täissuuruses voodi ja hakkasin unejuttu lugema lapse kõrval tema enda voodis. Andsime veel valida, et kas kustutame kohe tule ära või võib laps veel 10 minutit raamatust pilte vaadata. Siis ta rammestus juba lugemise ajal ja voodist voodisse kolimine, mis vahepeal tegelikult ergutas, jäi ära.
Vahetevahel oli ka meil itsitamistuure - siis lihtsalt kaisutasime, kõdistasime ja mürasime lisa 10 minutit - uskumatul kombel rahustas see lapse hoopis maha, mitte ei kütnud üles, nagu olin arvanud.
Kiirem ja rahulikum uinumine tuli ka siis, kui pärast kella 18 ei saanud laps enam nisutooteid ja suhkruga teed, kakaod (selle avastasime, kui vanem laps vaevles unepaanika käes ja otsisime sellele lahendust).
Aeg-ajalt lasin abikaasal ka lugeda (läksin ise samal ajal kas koeraga jalutama või duši alla ning mees ütles, et mind lihtsalt ei ole läheduses) ja ime küll - siis oli laps kui ümber vahetatud ja jäi väga kiiresti magama.
Olete palju asju proovinud ja need on kindlasti olnud ka vajalikud, nt kindlad toimingud, unejutud jms. Samuti on tähtis, et magamineku protseduur kulgeks rahulikus ja meeldivas õhkkonnas. Nüüd aga siiski olete üsna kurnatud, sest poiss on teinud omalt poolt magamineku rituaalile mitmeid tüütuid lisandusi. Tõepoolest see ei ole enam kellelgi meeldiv, kui peab tund või rohkem teda valvama, korrale kutsuma, mööda tuba taga ajama ja kümneid kordi voodisse viima. Nagu ka ise mainite, see on muutunud omamoodi mänguks ja täiesti mõistetav, et see häirib teid, teid ei võeta tõsiselt. Kui teile see ei sobi ja poissi näib see igaõhtune trall lõbustavat, siis on vaja seda selgelt teada anda, et olete pahane. See on koht, kus teie saate seista enda eest ja seada piire. Öelge poisie, mida see teile tähendab, mida tunnete, seda et olete häiritud. Tehke seda mina-keeles, nt ma olen pahane, kui sa voodist välja tuled, mulle ei meeldi, et magaminek võtab nii palju aega, ma loen sulle unejutu ja siis on kõik, sest tahan isaga koos olla vms. Tehke seda tõsiselt, konkreetselt ja piisava emotsionaalse tonaalsusega. Vanematel on õigus saada pahaseks ja seda lapsele väljendada. Vältima peaks aga lapse halvustamist ja karistamist. Teiepoolne selge eneseväljendus, st kehtestamine ja tunnete väljendamine näib olevat selles olukorras vajalik.
Võiks veel endalt küsida, miks ometi poiss seda kõike vajab, millest see räägib. olete ju tõesti püüdnud temaga kenasti toimida ja mõista, kuid kuskil on piir ka teie jaoks. On see tõesti vaid see, et ta pole aru saanud, et teile see mäng ei meeldi või jääb tal päeval piisavalt vähe võimalusi teid nö oma mängu kaastata, teid osalema panna, end olulisena tunda? Püüdke mõnda aega tema ärkvelolekul jälgida, et ta saaks teie osalusel (see käib ka isa kohta) piisavalt tegevusi ja tunnustust. Siis võib juhtuda, et ta ei pea sellisel viisil teie tähelepanu võitma. Soov saada tähelepanu on ka lapse loomulik vajadus.
Lisan veel, et poisi vanusele on see üsna tüüpiline. 2-3.aastased avastavad rõõmuga, kuidas nad saavad omal moel vanemaid nö kontrollida, neid midagi tegema panna, end tähtsana tunda. See iseenesest on vajalik etapp laste isiksuse arengus. Kui see viis aga ei sobi teile, ja teil on õigus seista oma vajaduste eest, siis on vaja selget piiri ja lapsele mõnel sobivamal viisil seda taotleda.
